Lavastused

Eesti Balletiagentuur esitleb:

Sankt-Peterburi riikliku akadeemilise Boris Eifmani balletiteatri "Rodin"

Boris Eifmani ballett Joseph Maurice Ravel, Camille Saint-Saëns ja Jules Massenet muusikale

Lavakujundaja Zinovi Margolin

Kostüümikunstnik Olga Shaishmelashvili

Valguskunstnikud Gleb Filshtinski, Boris Eifman

Boris Eifmani ballett „Rodin“ [Rodään] on pühendatud kuulsate skulptorite Auguste Rodin’i ja tema õpilase, kallima ja muusa Camille Claudel’i saatusele.

Rodin’i ja Claudel’i elu ja armastus on imetlusväärne lugu kahest kunstnikust - selles ülimalt dramaatilises liidus põimusid omavahel kirg, viha ja kunstiline kadedus. Kunstnikel toimus omapärane hingeline ja energeetiline vahetus – Camille ei kinkinud Rodin’ile vaid inspiratsiooni, vaid koges ka enda talendi kiiret arengut, muutudes suureks meistriks. Kuid kõik - ilu, noorus ja geniaalsus - said toodud ohvriks armastatule.

Peale Rodin’iga suhte lõpetamist püüab Camille leida lunastust kunstis, kuid kriitikud ei võta teda omaks. Meeleheitehoos hävitab Camille oma tööd ja sukeldub hullumeelsusse. Õnnetu hinge põletas tuhaks viha endise õpetaja ja armastatu vastu, kes varastas tema elu ja ande.

Selles etenduses räägitakse keha keeles kirest, sisemisest võitlusest ja meeleheitest – kõigist nendest inimhinge nähtustest, mida on Rodin ja Camille nii geniaalselt kujutanud pronksis ja marmoris. Muuta kivisse pandud hetk pidamatuks, emotsioonirohkeks kehaliigutuste vooks –just selle poole püüdles Eifman luues uut balletti.

Etendus „Rodin“ on mõtisklus üüratust hinnast, mida on geeniused määratud maksma surematute šedöövrite loomise eest. Ning, muidugi, ka sellest loomingulisest piinast ja sakramendist, mis jääb alati kunstnikku erutama.

„Pole vaja isegi olla kaasaegse koreograafia ega Boris Eifmani balletiteatri austajaks. Võib lihtsalt armastada tantsu ja teatri maagiat. See etendus iseenesest pretendeerib meistriteose nimele. See lummab, nagu haruldane eksponaat Louvre’i muuseumis. Ta on plastiline nagu savi, suursugune, nagu pronks, voolujooneline, nagu marmor, ja graafiline, nagu eksliibris.

Maria Kingisepp, „Izvestija“

„Selles, et koreograafil õnnestus nii piltlikult näidata loomingulist protsessi, anda plastikas edasi skulptuursete kujude tekkimist „marmorkamakast“ (tantsijate liikumatud kehad), teeb „Rodini“ balleti oluliseks sündmuseks ja tähiseks Eifmani enda loomingulisel teel.“

Nina Alovert, „Russkij Bazar“

„Kõige keerulisemaid elulisi kokkupõrkeid ja filosoofilisi probleeme oskab Eifman lahendada plastika, tantsu ja „surnud“ staatiliste pauside südanthaarava dünaamika abil. Kangelaste variatsioonid ja duetid – see on värvide ja tunnete ilutulestik!“

Igor Stupnikov, „Sankt-Peterburgskie Vedomosti“

„Balletis „Rodin“ Eifmanil õnnestus peegeldada kaks igavest teemat – kunsti ja kunstniku suhe ning geniaalsuse kohutav hind. Kuigi süžeelise aluse loomise innustuseks olid Rodin’i skulptuurid, emotsioonide edasiandmine on puhtalt Eifmani ja tema tantsijate teeneks. Laval räägitakse seda loo osa, mida saab väljendada vaid tantsuga.“

Megan Fiks, „Edgenewyork“