Lavastused

Leonid Jakobsoni nimeline Peterburi Riikliku Akadeemiline balletiteater

Libreto: Nikolai Volkov ajalooliste allikate ning Rafaello Giovagnoli romaani „Spartacus” ainetel

Lavastus ja koreograafia: LEONID JAKOBSON

Lavakujundus: SEMEN PASTUH

Kostüümid: GALINA SOLOVJOVA

Esimest korda toome festivalile Peterburi kollektiivi. Jakobsoni teater on juhtivate kriitikute hinnangul hetkel üks kõrgetasemelisemaid, arenevamaid ja huvitavama repertuaariga balletitruppe Venemaal.

„Spartacus“ on teatri legendaarse juhi Leonid Jakobsoni enda koreograafial põhinev, aga kaasajastatud lavastus. Jakobson ise määratles oma lavastust kui „stseene Rooma elust“. See on tihendatud variant „Spartacuse“ 1956. aasta maailmaesietendusest Leningradis Kirovi (praeguses Maria) teatris. Käesolev lavastus on haarav ja vaatemänguline – hingematvad võitlus-stseenid on lausa filmilikud, ületades balletižanri tinglikkuse. Koreograafia on kaasaegne, varvaskingade asemel rooma sandaalid, ja ka lavakujundus tänapäevaselt psühholoogiline.

Lavastuse stseenid vahelduvad kaleidoskoopilise kiirusega. Gladiaatorite võitlus, leegionäride rongkäik, rooma ladviku peod ja orgiad, pööbli pidustused ja lõpuks orjade ülestõus. Need stseenid sulanduvad maalilis-teatraalsesse tervikusse, mis peegeldab antiik-Rooma küllusesse uppuvat elu impeeriumi peatselt saabuva huku eel. Värvikirevate massistseenide taustal eralduvad suures plaanis peategelaste duod – Phrygia ja Spartacuse õrn duett ning Aegina ja Harmodiuse kirglik dialoog.

Rooma väejuht Marcus Crassus pöördub väekäigult võiduga tagasi. Juubeldav rahvahulk tervitab leegionäre. Tuuakse vangistatud orje, nende seas on traaklane Spartacus. Tema uhke kuju on täis jõudu ja väärikust. Koos temaga on ta naine Phrygia ja nooruk Harmodius.

Crassust tervitavate Rooma ülikute, senaatorite ja patriitside seas on ka tema kurtisaan Aegina.

Orjaturul müüakse kõigepealt Egiptuse tantsijanna, kes lahutatakse ammest. Spartacuse ja temaga kokku aheldatud Harmodiuse ostab gladiaatorite kooli omanik Lentulus Batiatus. Phrygia ja Spartacuse lahkumishetk. Phrygia müüakse Aeginale.

Amfiteatri keskel on Crassuse ja Aegina loož. Algab gladiaatorite võitlus. Areenil on gallialane, numidialane ja aafriklane.

Haavatud numidialane palub kinkida talle elu, aga rahvahulk nõuab ta surma. Areenile tuleb kaks gladiaatorit – retiaarius ja murmillo („kalamees“ ja „kala“). Retiaarius hukkub. Surres neab ta Roomat. Suurt tähelepanu pälvib Spartacus, kes võitleb vapralt ja osavalt terve gladiaatorite salga vastu. Spartacus võidab ja rahvas aplodeerib talle. Gladiaatorid kogunevad Spartacuse ümber. Vaadates teda – tugevat, julget ja sõjamehelikku, valdab neid soov saada vabaks.

Crassus ja Aegina lahkuvad koos saatjaskonnaga tsirkusest. Öösel tuleb Spartacus salaja kohtuma Phrygiaga. Naine räägib talle oma vangipõlve kannatustest. Spartacus lepib oma mõttekaaslastega kokku kohtumise. Neid märkab Aegina. Tahtes saladuse jälile saada, ahvatleb ta noore Harmodiuse endale järgnema.

Algavad saturnaalid. Rahvas ülistab jumal Saturnust. Ilmub Crassus. Üks ori astub talle kogemata keebi peale. Crassus käsib ta tappa. Crassuse ihukaitsja tapab orja noahoobiga. Ümbritsevad inimesed on õudusest tardunud. Sureva orja keha kohal annavad Spartacuse mõttekaaslased truudusevande ja tõotavad kättemaksu. Spartacus kutsub neid ülestõusule. Tema salk täieneb iga minutiga. Juba levib orjade ülestõus tulise ojana üle Itaalia.

Aegina ja hetäärid pääsevad Spartacuse laagrisse sisse. Nad korraldavad seal orgia ja ahvatlevad sõjamehi. Harmodius ei suuda Aegina naiselikele võludele vastu panna. Ootamatult ilmub Spartacus. Ta käsib hetäärid viivitamatult laagrist välja kihutada. Harmodius protesteerib. Väeülemate ja Spartacuse vahel puhkeb tüli. Konflikt paisub nii suureks, et salk rahulolematuid väejuhte lahkuvad koos oma sõduritega. Spartacusega jääb vaid osa ülestõusnuist.

Aegina ilust võlutud Harmodius veedab aega armunaudingutes ja on kaaslased ning aated unustanud. Pidustuste ajal lahutavad etruski ja kadise neiud tantsudega Crassuse meelt. Harmodius tuuakse Rooma patriitside ette väljanaermiseks. Nooruki ees avaneb õudne vaatepilt – ta hiljutised kaaslased ripuvad ristilöödult. Harmodius mõistab, et Aegina on teda petnud. Ta sööstab naist tapma, kuid leegionärid torkavad ta odadega läbi.

Ülestõusnute poolt vabastatud Phrygia langeb Spartacuse embusse. Ta on õnnelik, et saab taas oma mehega koos olla. Samas aimab ta ette lähenevat katastroofi. Crassuse väed on Spartacuse mehed ümber piiranud ja kõik ülestõusnud langevad. Ööl pärast lahingut otsib Phrygia langenute seast oma mehe surnukeha. Leidnud Spartacuse, jääb ta teda leinama.

Etenduse muusika tuleb lindilt

Esietendus Leningradis 1956. aastal

Kestus 2 tundi vaheajaga