Ajaloolise esietenduse dirigent: Gennadi Roždestvenski Dirigendid: Vladimir Argonski, Aleksei Vereštšagin Kunstnik: Viktor Tatalai Liikumisjuht: Lidia Talankina Libretto: Jevgeni Zamjatin, German Ionin, Aleksander Preiss ja Dmitri Šostakovitš
Dmitri Šostakovitši ooper kahes vaatuses Nikolai Gogoli samanimelise jutustuse ainetel
Ammu-ammu, täpsemalt 20. sajandi 20-ndate aastate lõpus, võttis veel verinoor Šostakovitš äkki kätte ja kirjutas ooperi „Nina“, mis põhineb Gogoli samanimelisel „Peterburi jutustusel“. Lugu räägib sellest, kuidas major Kovaljovi juurest laseb jalga tema isiklik nina ja millised sekeldused sellega kaasnevad. Noore geeniuse poolt muusika keelde pandud lugu tuli suhteliselt ebakonventsionaalne: 20-ndate aastate esteetiline vabadus hakkas muunduma 30-ndate süngeks hulluseks. Sellepärast kadus „Nina“ pärast Leningradi Väikese teatri esietendust isamaa lavadelt, kuni ilmus 1974.aastal lavastaja Pokrovski ja dirigent Roždestvenski abil välja uuesti Kammerteatris. Just „Ninale“ sai osaks saada selle teatri tunnus-lavastuseks – nii nagu MHATile oli kord Tšehhovi „Kajakas“. „Nina“ elab lavaelu juba 36 aastat, seda on mängitud üle 300 korra ja erakordse menuga näidatud paljudes maades. Kõige hämmastavam on, et lavastus pole põrmugi vananenud ja seda mängitakse samasuguse hasardiga, nagu palju aastaid tagasi. Kuigi „Ninast“ on läbi käinud juba mitu põlvkonda Kammerteatri artiste, teeb kaasa ka mitmeid esietendustel osalenud näitlejaid, kelle järgi siis “häälestavad“ end nooremad. Gogoli sõnul: “Kes mida ka ei räägiks, aga selliseid asju juhtub vahel ilmas – harva, aga juhtub.“