Lavastused

4. ja 6. 11. 2016 Toomas Eduri ja Kenneth MacMillani lühiballetid Vaikivad monoloogid, Laul maast

24. 11. 2016, 8. 02, 18. 02., 13. 04. 2017 Toomas Eduri, Tiit Härmi, Mihhail Fokini ja Christian Spucki lühiballetid Vaikivad monoloogid, Boléro, Roosivaim, Le Grand pas de deux

4. ja 6. 11. 2016

Kestus 1 h 35 min

Esietendus Rahvusooperis Estonia 4. novembril 2016

Koreograaf-lavastaja ja kunstnik: Toomas Edur

Muusika: Heino Eller, Artur Kapp, Artur Lemba, Eduard Oja, Arvo Pärt, Peeter Süda

Maailmaesietendus 30. juunil 2009 Londoni Püha Pauli katedraalis

Lavastuse muusika CD-lt.

Kolmele tantsijatepaarile loodud ühevaatuseline teos räägib vaikimisest sisemises üksinduses, inimsuhete tõusudest ja mõõnadest, eneseotsingutest suhetes, jagatud õnnest ja kurbusest. Elame lootuses, et meid mõistetakse, kuid alati on midagi, milleni me teises inimeses ei jõua ning alati ei ole kõike võimalik sõnadesse panna...

„Vaikivad monoloogid“ jõudis esmakordselt  vaatajateni 2009. aasta Londoni kultuurifestivali (City of London Festival) programmi raames, mille teemaks oli 60º põhjalaiusel asuvad merelinnad Tallinn, Helsingi, Stockholm, Oslo, Peterburg, Kirkwall ja London.

 

Esietendus Rahvusooperis Estonia 4. novembril 2016

Koreograafia: Kenneth MacMillan

Maailmaesietendus 7. novembril 1965 Stuttgardi Balletis

Dirigent: Lauri Sirp

Muusika: Gustav Mahleri kantaat-sümfoonia „Das Lied von der Erde“ Glen Cortese seades

Lavastus: Grant Coyle

Kunstnik: Nicholas Georgiadis

Kunstniku ideede ja valguse teostaja: Lady Deborah MacMillan

Eesti Rahvusballett ja Rahvusooper Estonia orkester

MacMillan unistas pikalt võimalusest luua Mahleri kantaat-sümfooniale koreograafiat, kuid Londoni Kuninglik Ballett lükkas ettepaneku tagasi. Seejärel pöördus ta ideega Stuttgardi Balleti poole ning „Laul maast“ sündis 1965. aastal. MacMillan on oma balletti kirjeldanud järgmiselt: „On mees ja naine; surm viib mehe; nii surm kui ka mees pöörduvad balleti lõpus naise juurde tagasi ja selgub, et surmas on taassünni lootust.“

MacMillani koreograafia erines kõigest, mida ta seni loonud oli. See oli tema tantsuline nägemus pikalt mõtteis kõlanud muusikast ja saksa keelde tõlgitud hiina luuletuste sõnadest, mis on aluseks laulude tekstidele. Ta põimis varvastehnikas tantsukeelde oriendihõngulisi liigutusi. Pärast taevani ülistavaid arvustusi esietendus ballett 1966. aastal ka Londoni Kuninglikus Balletis.

Kenneth MacMillan (1929–92) oli 20. sajandi üks silmapaistvamaid koroegraafe. Ta oli Londoni Kuningliku Balleti kunstiline juht aastatel 1970–77 ja peakoreograaf aastatel 1977–92. Tema ballette iseloomustab süvitsi minev psühholoogiline sisekaemus ja klassikaliste väljendusvahendite kujundirikas kasutamine. Headeks näideteks on balletid „Romeo ja Julia“, „Gloria“, „Manon“ (esietendus Eesti Rahvusballetist aastal 2011), „Mayerling“ ja „Reekviem“.

„Mahleri imelisele muusikale loodud koreograafia fantaasiaküllus ja unikaalsus teeb sellest tõelise meistrirteose.“

Monica Mason, Londoni Kuningliku Balleti direktor (2002–2012) ja endine tantsija

„See on täis lustakat elujanu, millele on seatud vastukaaluks rahulik mõtisklev meloodia ja kõikehõlmav muutuse tunnetus, ning koreograafia toob selle kõik väga hästi esile.“

Barry Wordsworth, Londoni Kuningliku Balleti dirigent

24. 11. 2016, 8. 02, 18. 02., 13. 04. 2017

Esietendus Rahvusooperis Estonia 24. novembril 2016

Toomas Eduri, Tiit Härm, Mihhail Fokini ja Christian Spucki lühiballetid

Esmakordselt Eestis!

Koreograaf-lavastaja ja kunstnik: Toomas Edur

Muusika: Heino Eller, Artur Kapp, Artur Lemba, Eduard Oja, Arvo Pärt, Peeter Süda

Maailmaesietendus 30. juunil 2009 Londoni Püha Pauli katedraalis

Esietendus Rahvusooperis Estonia 4. novembril 2016

Lavastuse muusika CD-lt.

Kolmele tantsijatepaarile loodud ühevaatuseline teos räägib vaikimisest sisemises üksinduses, inimsuhete tõusudest ja mõõnadest, eneseotsingutest suhetes, jagatud õnnest ja kurbusest. Elame lootuses, et meid mõistetakse, kuid alati on midagi, milleni me teises inimeses ei jõua ning alati ei ole kõike võimalik sõnadesse panna...

„Vaikivad monoloogid“ jõudis esmakordselt  vaatajateni 2009. aasta Londoni kultuurifestivali (City of London Festival) programmi raames, mille teemaks oli 60º põhjalaiusel asuvad merelinnad Tallinn, Helsingi, Stockholm, Oslo, Peterburg, Kirkwall ja London.

Koreograafia: Tiit Härm

Muusika: Maurice Ravel

Lavale seadnud: Viktor Fedortšenko

Esietendus Rahvusooperis Estonia 18. novembril 2004

Koreograaf Tiit Härm on inspiratsiooni saanud Maurice Raveli värvikast ja kaasahaaravast muusikast, mis avaldub kirglikus tantsus. Raveli üks tuntumaid teoseid „Boléro“ on kirjutatud spetsiaalselt kuulsale vene tantsijale Ida Rubinsteinile 1928. aastal. Selle teose loomiseks leidis Ravel inspiratsiooni kahest vastandlikust allikast: Maroko rahvamuusikast ja pisut harjumatust kohast – vabrikust. Heliloojat köitis liikuvate lintide, vilede ja vasaralöökide motoorika, mille ta oma teoses oskuslikult ühendas Maroko sensuaalsete rahvusmeloodiatega.

Koreograafia: Mihhail Fokin

Muusika: Hector Berliozi orkestratsioon Carl Maria von Weberi klaveripalast „Kutse tantsule“

Lavale seadnud: Viesturs Jansons

Maailmaesietendus 19. aprillil 1911 Djagilevi Vene Balletis Monte Carlo teatris

„Roosivaim“ on pas de deux, mille Mihhail Fokin lõi legendaarsele Sergei Djagilevi trupi tantsijatepaarile Vatslav Nižinskile ja Tamara Karsavinale. Teos jutustab noorest tüdrukust, kes naaseb oma esimeselt ballilt. Ta unistab sellest, kuidas tantsib roosiga, mis talle ballil kingiti. Roosi vaimu kehastas Nižinski, kelle esinemist antud rollis peeti sensatsiooniliseks. Publikut vapustas tantsija erakordne inimvõimete piire kompav hüpe, mis oli Nižinski leivanumber. „Roosivaim“ on kuldne klassika, mis püsib tänaseni menukana teatrite repertuaaris.

Koreograafia: Christian Spuck

Muusika: Gioachino Rossini avamäng ooperile „Varastaja harakas“

Maailmaesietendus 31. detsembril 1999 Stuttgardi Balletis

Christian Spucki „Le Grand pas de deux“ on naerutav paroodia klassikalise balleti traditsioonide, stampide ja kaanonite aadressil. Laval „kõndiv“ prillidega baleriin ja õpikust maha kirjutatud balletižestide esitamine huumorivõtmes on see, mida ühelt tavaliselt balletiõhtult ei ootaks. Ometi on see kuidagi tuttavlik ja kõditab publiku huumorisoont heatahtliku naljaga.

„Loodud aastal 1999, on Christian Spucki „Le Grand pas de deux“ üks vähestest õnnestunud balletiainelistest komöödiatest, mida näinud olen.“

- Giannandrea Poesio, The Spectator