Igavikutango, mille lõpp on ainult leppeline. See võiks jätkuda, kuni on tantsijatel jaksu ja Piazzolla tangodel töötlusi!
Mai Murdmaa Gabriel Garcia Marquezi loomingust inspireeritud tantsulavastus Astor Piazzolla muusikale
Kunstnik Kaspar Jancis
Osades Vanemuise balletisolistid ja trupp
Astor Piazzolla tangokettidest sepitsetud vorm läheb läbi ja mööda raamatust, näpates sellest vaid impulsi ja kaks tegelaskuju. Romaan pole isegi raam, on vaid põhjus, miks tantsuvorm luua.
Kristiina Garancis, Sirp (2003)
Gabriel Garcia Marquezi looming võlub mind sügava müütilise elutunnetusega, oma tungimisega eksistentsi põhitõdedesse. Marquezile omane tajude prevaleerimine, kus süžeel on vaid siduv osa, on väga lähedane ka tantsukunstile.
Tantsulavastus "Armastuse tango ehk aegade lõpus" on inspireeritud Marquezi romaanist "Armastus koolera ajal" - armastus surma taustal või armastuse võrdsustamine surmaga. Aeg ... aeg ilma alguse ja lõputa.
Tahan rõhutada, et tegu ei ole siiski süžeelise balletiga, pigem võiks nähtut võtta kui sürrealistlikku visiooni. Laval elustuvad 13 pilti manavad meie ette erinevad elutahud, mis ühises kooselus väljendavad teatud filosoofilist elutunnetust.
Mai Murdmaa, lavastaja
Fermina ja Florentino kohtuvad Fermina abikaasa matustel eakate inimestena. Leinatalituse jooksul tajuvad nad oma nooruses kaotatud armastust. Aeg pöördub tagasi. Nüüd elavad nad uuesti läbi kogu möödunud elu, teostades surma taustal taasleitud armastuse.