Lavastused

Taavet Jansen, Anatoli Tafitšuk, Päär Pärenson, Joonas Parve, Ajjar Ausma

Me ei julge oma kõige tumedamate ihadega silmitsi seista ega vastutada oma otsuste ja tegude eest. Meid hirmutavad ennustatavad tagajärjed.

Et kogeda oma tumedamat poolt ja vastutustundetust, ehitame me Masina. See Masin teeb meie eest otsuseid ja viib ellu soove, mida inimmõistus tagajärgedele mõtlemata ei suudaks.

Mida paremad me oleme, seda mustemad me oleme oma südameis. Mida rohkem me unistame edust, seda enam ihkame me hävingut. Mida rohkem me ehitame õnne, seda enam imetleme me selle lagunemist.

Inimene on 0 ja elu on 1.

Me ei palu mõnd filosoofi ega Jumalat. Me palume masinat, kes ei tunneks nõrkust ega hirmu, rõõmu ega armastust. Palume, et ta aitaks meid, väeteid, olla ihaletud tooruse, kire ja vaikuse tasemel. Loobume otsustamisest, selgitustest ja vabandustest ning anname teed tühjusele, kurbusele, romantikale ja ilule.

Loobume aususest ja anname teed valetamisele, vassimisele ja pettusele, imetlemaks petetuid ja ihalemaks õiglust. Iha pole muud kui tahte ja naudingu vahel valitseva tasakaalu häire – täiuslik viga.

See viga on meie inspiratsioon, loomaks tehnoloogilist poeemi vastutustunde puudumisest ja ihade ainuvalitsusest.