Lavastused

Te teate teda Kääbusena. Te teate teda Simon Legree, Stanley, Lysimachose ja selle populistliku värdjana, kes "Ühtse Eesti" Suurkogul kutsus kõiki üles kukkumiseni tööd tegema. Te olete teda kaks korda näinud politseinikuna, ja ühe korra tundliku pätina. Ühes filmis tassis ta lahinguväljalt minema oma venna. Ühes lavastuses istus ta seina peal ja tegi pärast kätekõverdusi, kuni enam ei jaksanud. Ja siis tegi ta neid veel. Ja veel.

Te olete teda näinud ühes patriootlikus telefilmis võitlemas Eesti vabaduse eest. Ta on suudelnud paljusid Eesti naisnäitlejaid, sest seda võimaldavad tema rollid. Ta on mänginud esimest armastajat ja kepiklubi liiget. Ta on olnud Peep Vain, orjapidaja ja Kalmare – kapitalismi kolm vaala. Ta on laval kakelnud, nutnud, ennast peaaegu paljaks võtnud ja sooritanud rolli, mille puhul pole täpselt aru saada, kas tegelane laskis ennast lõpus meelega tappa või mitte. Ta on mänginud Mati Unti. Ta on tantsinud võrgutustantsu ja improviseerinud ennast kassiks.

Ja ta on kurb. Masenduses. Vahel isegi meeleheitel. Öeldakse, et inimene areneb ikka siis, kui tal on häda käes. Ta leiab siis väljapääsu. Aga temal on häda käes juba ammu. Ja väljapääsu pole endiselt.

Tema nimi on Rasmus Kaljujärv. Ta teeb aktsiooni. Ühekordse. Sest korrata pole seda võimalik. Mis saama hakkab, ei tea keegi. Tema ise samuti mitte. Proove ei tehta. Ohvreid ei loeta.