VAT Ekstra vestlusringis “Ekke Moor”

Teisipäeval, 13. oktoobril kell 18.00 leiab aset hooaja esimene VAT EKSTRA pealkirjaga „Eesti mees on rändritsikas?”, mis keskendub EMTA Lavakunstikooli 27. lennu bakalaureuselavastusele „Ekke Moor” ja toob vestlusringi kokku lavastaja Aare Toikka, ajaloolase Jaak Valge, filmi- ja rännumehe Riho Västriku, et uurida, kui kõvasti ikkagi on eestlastel juured kodumaa pinnas kinni ja miks vahel tundub igal pool mujal ahvatlevam kui siin.
Vestlust modereerib Mihkel Seeder.
Sissepääs on kõigile prii.

Vestlus kuulub Eesti Teatri Agentuuri korraldatava NÄIDENDIKUU programmi.

Pikemalt VAT EKSTRAST

Liitu üritusega FBs


 
„Ekke Moor” valmis sel suvel VAT Teatri ja Kuressaare Linnateatri koostöös Saaremaal ning sügisel-talvel on seda võimalik vaadata ka Tallinnas, Kanuti Gildi Saalis ja Taru Uues Teatris.
Loo dramatiseeris ja lavastas VAT Teatri kunstiline juht Aare Toikka, kellele August Gailiti loodud uljas rännumees on juba pikka aega südamelähedane – VAT Teatri esimene suurem lavastus oli 1988. aastal just seesama „Ekke Moor”.

Dokumentaalfilmide režissöör Riho Västrik on osalenud mitmetel väljakutsuvatel ekspeditsioonidel. Käidud on nii Mont Blancil, Kilimandžaarol kui katsutud jõudu maailma kuuenda kõrgeima mäe Cho Oyuga. Ta on vändanud dokumentaalfilmi kuulsast baltisaksa teadlasest ja ekspeditsioonijuhist Aleksander von Middendorffist. Västrik osales näitlejana ka VAT Teatri 1988. aasta „Ekke Mooris”.

Ajaloolane ja õppejõud Jaak Valge peab „Ekke Moori” üheks enda lemmikuimaks romaaniks. 13. oktoobri vestlusringi kohta ütleb ta: "Räägin eestlaste ränderevolutsioonist 19. sajandil, mis andis Euroopa ühe suurema emigratsiooni, kui suhtarvudes mõõta. Ning et ränderevolutsioon on seaduspärasus, mitte ainult eestlaste, vaid kõigi vastavasse faasi jõudnud rahvaste (täna näiteks afgaanid, süürlased, nigeerlased, etiooplased, keenialased) puhul – neid kõiki ajab liikuma üks ja sama põhjuste kompleks. Aga tänaste idaeurooplaste puhul on motiivid ja tulemused teistsugused.
Veel teen juttu Ekke Moori põlvkonna vaimsest käärimisest – religioossest fatalismist loobumisest ja hüpererootilisusest, mis Eesti puhul andis omapärase pinge, sest sellise ühiskonna mentaliteet eeldas suurlinlikku keskkonda, tegelikult oli keskkond aga agraarne."