Talvo Pabut kaitses teatriteaduse magistritööd

Reedel, 23.septembril kaitses Talvo Pabut  magistrikraadi taotlemiseks teatriteaduse alal Tartu Ülikoolis magistritööd teemal "Mäng, teatraalsus, teater, teatrikunst ja ajastute kontekst (Vaateid mängu arenemisele teatriks ning miks ja kuidas ilmnes teatrikunst Antiik-Kreekas)".
Juhendaja prof Luule Epner, knd (filoloogia), oponent lektor Jaan Unt, MA (maailmakirjandus).

Uurimus käsitleb mängu teatraliseerumist ning ilmnemist Antiik-Kreekas teatri ja teatrikunstina. Töö keskmeks on küsimus, kas tänapäevane teatrikunst ning antiikteatrikunst, on ühese sihiasetusega või on teatrimõte erinev. Kas ajastud mõjutavad teatrit kui kultuurimärki kultuurisüsteemis?

Sakraalsete teatraliseeritud rituaalide kõrval ilmnes samuti teatrilaadseid ettevõtmisi, mille eesmärk oli nautida enese esitust ning pakkuda lihtsat rõõmu ka pealtvaatajale. See sisuline teatrikunsti algus, mis põhines etendusel, mis oli otsese otstarbeta tekitas võimaluse teatri ja teatrikunsti tekkeks, ent teatrikunsti kui sellise ilmnemiseks oli esialgselt vajalik nelja kriteeriumi ühtsus. Need järgnevalt mainitud neli kriteeriumit eksisteerisid lahusolevana arhailisest ühiskonnast alates, kuid Antiik-Kreeka ühiskonna mõttelaad ning elukorraldus võimaldas 534. aastal e.m.a. sulatada vastavad parameetrid ühtseks ning juba olemasolevatele teatrilaadidele anda institutsionaalne väärtus. Siinkohal olgu mainitud teatri ilmnemise põhjuseks olevad neli parameetrit.
1. Eriliselt ettevalmistatud tekst
2. Erilise ettevalmistusega esitajad
3. Eriliste omadustega publik
4. Eriliselt ettevalmistatud esituspaik

Teatri ja teatrikunsti ilmnemise ajal tragöödiakunstina 534. aastal e.m.a. ning Aristophanese komöödiate näite näol, käsitleb uurimus tragöödiate ülesehitust, sihiasetust ning küsimust sellest, kas tegu oli visuaalse kunstiga või oli kirjanikke, kes olid ka lavastajad ja kelle eesmärgiks oli otsida teatraliseeritud vahendite abil inimese olemise tagamaid. Kuna Antiik-Kreekas oldi veel kuni 5. sajandini e.m.a suulise ja kirjaliku kultuuri vahepeal, siis oletatakse uurimuses, et teater ja teatrikunst tähendasid midagi enamat kui vaatemängu ning sisuliselt võiks lugeda Antiik-Kreeka tragöödiakunsti ning komöödiakunsti teatavas mõttes tänapäevaseks kõrgkooli auditooriumiks, kus tragöödia poole pealt kõneldi inimeseks olemisest jumalate taeva all ning komöödiakunstis lahendati ühiskonnas olemise probleeme.
Töö lõpp käsitleb teatrikunsti hääbumise asjaolusid seoses Ateena iseolemise otsasaamisega pärast kaotust Peloponnesose sõda Spartale ning Makedoonia Aleksandri läbimarssi nimetatud aladelt. Teatrikunst taandus nimetatud sündmuste taustal tagaplaanile ning seoses gnoseoloogilise mõtteviisi jõudmisega teadusliku mõtteviisi tasandile ning kirjaliku kultuuri kinnistumisega vastaval ajaperioodil omandas teater järjest enam ja enam meelelahutusasutuse staatuse ning Antiik-Roomas tähistas teater juba gladiaatorite vaatemänge.

Kõik huvilised saavad tööga tutvuda aadressil:
http://www.utlib.ee/ekollekt/diss/enne/mag/0923/pabut/pabut.pdf