Rahvusvahelise tantsupäeva läkitus

Iga kunstnik tunneb oma kunsti üle uhkust. 

Iga kunstnik kaitseb alati kunstivormi, millega kokkupuude on muutnud tema elu. Selle jaoks, mida ta on otsinud ja kaotanud ja mida tal on põlev soov jagada: olgu see hääle kaja, avastatud sõna, inimlikkuse eest kõneleva teksti tõlgendus, muusika, ilma milleta universum lõpetaks meiega rääkimise, või liikumine, mis avab uksed graatsiale. 

Tantsu vastu ei tunne ma ainult uhkust tantsija ja koreograafina, vaid sügavat tänulikkust. Tants andis mulle mu õnneliku läbimurde. Oma distsipliini vooruslikkusega on see muutunud mu eetikaks ja andnud mulle vahendi, mille abil igapäevaselt maailma avastada. 

Lähedasem kui miski muu, annab see mulle iga päev jõudu läbi oma energia ja lahkuse, mis on ainult tantsule omane. Selle luule lohutab mind. Kas võin öelda, et ma ei eksisteeriks ilma tantsuta? Ilma väljenduslikkuse võimekuseta, mida tants mulle andnud on? Ilma tantsust leitud enesekindluseta, et ületaksin oma hirmud ja et väldiksin tupikuid? 

Tänu tantsule, ümbritsetuna selle maailma ilust ja keerukusest, olen ma saanud kodanikuks. Iseäralikuks kodanikuks, kes taasleiutab oma kohtumiste käigus sotsiaalseid koode, jäädes truuks hip-hopi kultuuri väärtustele, mis muudavad negatiivse energia positiivseks jõuks. 

Tants on igapäevane uhkuse allikas. Aga ma elan selles uhkuses suure murega. Ma märkan enda ümber sihitust ja töölisklassi noorte, kes kasvavad üles pinge ja frustratsiooni keskel, oskamatust oma tulevikku näha. Ma olen üks neist, me kõik oleme. Ma olen motiveeritud, võib-olla rohkem kui teised, seadmaks eeskuju, et toita nende eluiha. 

Kas ühiskond pole mitte rikkam igaühe eksistentsi rikkusega? 

Kultuur, rohkem kui mõni teine diskursus, ühendab. Seega ole julge ja võta riske hoolimata takistustest ja vihast, millega sind kindlasti vastamisi seatakse; maailma ilu on alati sinu kõrval. Nagu tants on mulle olnud. Oma erakordse jõuga elimineerib ta sotsiaalseid ja etnilisi eristamisi, jättes vaid kehade liikumise olemuse, inimolendid tagasi pöördumas puhta väljenduse juurde, ainulaadse ja jagatuna. 

Ma sooviksin lõpetada tsiteerides René Chari, kelle sõnad meenutavad mulle igapäevaselt, et keegi ei tohiks meid vangistada ettekirjutatud rollidesse: "Pane oma õnn proovile, hoia kinni oma heast saatusest ja võta riske. Vaadates sind harjuvad nad sellega". 

Nii et proovi, kuku läbi, alusta otsast ning, mis kõige tähtsam - tantsi, ära kunagi lõpeta tantsimist!

Tõlkinud Lilian ja Monika Tomingas