Rahvusvaheline Laste- ja Noorteteatripäev 2019

 

Meie maailm on irdumise ja eraldumisega lahku löödud. Igal pool meie ümber püüavad juhid ja strateegiad inimesi üksteise vastu pöörata, olgu aluseks rass, keel, kultuur, majanduslik olukord, sugu, seksuaalne sättumus, truudus mingile ideele, kuulumine või mittekuulumine… Peaaegu iga inimlikkuse tahk on kellegi kasutuses tugevamate eraldusjoonte tõmbamiseks ning kõrgemate umbusu ja viha seinte ladumiseks. Näib, nagu me oleks hüljanud ubuntu, aafrika filosoofia, mis õpetab "ma olen, sest sina oled" ning "inimesest teevad inimese tema suhted teistega".

Kuidas pöörata ümber see suhtumine, mis teeb halba meie lastele ning muidugi mõista ka meile endile?

Lapsed vajavad nauditavaid hetki kogukonnaga, mil meenutatakse jagatud väärtusi, ning mille abil nad saavad mõtestada erinevaid inimeseksolemise reaalsusi. Nad vajavad ruume, uurimaks uusi mõtlemise viise, mis vaidlustavad eraldusele rõhuvaid narratiive, ruume, kus empaatiatunne tekib ka neist kõige erinevamate vastu. Nad vajavad konkreetseid ühtekuuluvustunde kogemusi, et meenutada maailma pakutavat rõõmu ning ilu.

ASSSITEJ usub, et teater avab uksi, tunnetamaks suuremat ühendust teistega ning – väga oluline – ka iseendaga.

Hiljuti avaldas The New Victory Theater New Yorgis tulemused viieaastasest uuringust, mis vaatles lastele ja noortele suunatud teatri mõju. Üks üllatuslik võtmeleid osutas, et teatriskäimine andis lastele suurema lootuse tuleviku suhtes. Tulemus oli vastandlik kontrollrühmale, kuhu kuulusid teatrietendustest ja töötubadest sama perioodi vältel mitte osa võtnud lapsed, kes tunnetasid oma tuleviku õppimise ja töötamise võimaluste mänguruumi kahanevana.

Mis teeb lootuse nii oluliseks? Lootus loob positiivset energiat, mis muundub enesekindluseks, tahtejõuks, paindlikkuseks ning lõpuks ka konkreetseks tegudeks, mis muudavad midagi enda või teiste inimeste eludes. Igal lapsel peab olema lootus.

Pühendugem kõik sellele, et kutsuda täna laps või noor teatrisse ja koguda kokku toetus, mis kindlustab iga lapse ligipääsu kunstidele ja teatrile nende isiklikest või sotsiaalsetest seisukordadest sõltumatult. Ning kes me sel alal töötame, pühendugem kvaliteetsete elamuste pakkumisele, mis võivad muuta noorema generatsiooni maailma tajumise viisi – tänase ja homse päeva nimel.

 

 

Kõik on teatriga seotud. Ma sündisin kohas, kus teater oli väga eriline. Indias.

Ja isegi lastekodus olles teadsin ma, et teater on seal oluline. Mu ema on osa teatrist. Mina olen osa teatrist. Ma teen kaasa House of Muchness’i projektides, see on teater – me teeme etendusi. Sellist värki. Igal lapsel on õigus teha lõbusaid asju. Nagu House of Muchness. Ma teen ka Bollywoodi, sest see sobib minu päritoluga.

Kõik on teater. Seda on raske seletada. Ma ei prooviks seda seletada kellelegi, kes sellest aru ei saaks, ma lihtsalt võtaksin nad kaasa, näitaksin neile ning nad saaks ise aru.

Teater on sina. Mida iganes sa teed, on teater. Kõik sinu ümber on teater. Sina oled teater. Kogu su keha töötab üheskoos nagu teater. Et valmis teha üks suur lavastus. Ja see lavastus on sinu elu.

Ilma teatrita ei oleks kujutlusvõimet. Mitte keegi ei oleks võimeline olema tema ise. Ilma lugudeta oleks kõigil kogu aeg igav. Natuke sünge, aga tõesti poleks hea olla. See oleks nagu kuu. Keegi ei suudaks üksteisega oma suurte mütside pärast suhelda.

Kui sul ei ole kujutlusvõimet, nojah, ainuke viis seda parandada on teater. See õpetab sulle asju. See võib sind armastuse kohta harida. Kuidas see erineval moel paistab. Ja kuidas erinevad inimesed ei pruugi teada, kas nad suudavad üksteist armastada, nojah, nad suudavad küll. Eriti tugev lugu suudab meid isegi muuta. Teater on eriline ja hea ja ilus. Ja meil peavad olema kõik tunded – kui etendus teeb meid kurvaks, suudab see meid ka lootusrikkaks teha – nii et head asjad saaks pärast juhtuda. Ja tavaliselt juhtuvad ka.

 

Ma olen 11-aastane ja ma olen düsleksik. Ma olen inimene, kes pisut vannub. Mulle meeldivad inimesed, kes mind minuna mõistavad. Ma tahan olla osa millestki. Ma olen inimene, kes tahab maailma muuta. Ma kuulun Laste Parteisse, mis tegeleb laste ja ideede ja poliitikaga teatrietenduste kaudu. Mina võin niimoodi maailma muutma hakata.

Teater on oluline, sest see räägib lugusid. Lood näitavad inimpõlvedele, mis toimub. Kust nad tulevad, miks nad siin on ja kuidas nad siin on. Asju, mida me peame tegema. Siis me mõistame inimesi ja nende valikuid.

Minu esimene etendus oli muusikafestival Adelaide’is, kui ma olin oma emme kõhus. Esimene etendus, mida ma mäletan, oli ooper. Sest Rogeri nõbu on ooperilaulja. Roger oli minu vanaisa.

Ma armastan teatrit, kus ma pean kasutama oma kujutlusvõimet, päris oma kujutlusvõimet, mis on kõigi teiste omast erinev. Sest etenduses on asjad kas rasked näha või pole neid olemas, neid peab ette kujutama. Nad mõeldakse välja. Ja siis näeb neid tõega hästi. Aga inimestel võib olla oma peas teistsugune lugu või pildid, võrreldes sellega, mis on minu peas.

Kui sa ei kutsu lapsi teatrisse, teater lakkab. Teater näitab elusid ja südameid ja hingi tegevuses. Kui ma kutsuksin lapse teatrisse, väikese lapse, ei seletaks ma talle tee peal midagi. Ta vaataks seda etendust ja siis ta seletaks seda mulle.

Kui mulle öeldaks, et ma ei saa rohkem teatrit näha, oleksin ma kurb, ma oleksin vihane. Kui ma poleks näinud mõnd asja, mida ma olen teatris näinud, poleks ma mina. Ja ma meeldin endale.