FERDINAND VEIKE 13.11.1924–14.08.2015

in memoriam
FERDINAND VEIKE

Lahkunud on eesti nukuteatrikunsti suurkuju Ferdinand Veike. Mees, kelle elutööks oli iseseisva Nukuteatri rajamine Eestis ja kes oma loomingu ning tegevusega on puudutanud lugematute inimeste hingekeeli. Ferdinand Veike panus ja töömaht Eesti nukuteatri ajalukku on hindamatud.
Tähistades möödunud sügisel Nukuteatris Ferdinandi – lähedastele ja kolleegidele koduselt Värdi – 90. juubelit, jäi õnnitlejate kõnedest märksõnana kõlama julgus. Väärib austust ja tunnustust, et Ferdinandil oli 1951. aastal noore mehena, eduka näitleja ja tantsijana julgust asuda juhtima loodavat Nukuteatrit. Võime vaid ette kujutada, kui palju töökust ja visadust nõudis tol karmil võõrvõimu ajal, kus loometegevusele ja repertuaarile tehti rangeid poliitilisi ettekirjutusi, juhtida teatrit nii, et sellest sai kunstiasutus, mis tõusis peagi tollase suure riigi 200 nukuteatri seas esimeste hulka ja jäi sinna mitmeks aastakümneks.
Ferdinand Veike elu algas muusika- ja näitemängulembeses taluperes Lääne-Virumaal Küti vallas. Esimesed sammud teatriteel tegi ta Jõhvi keskkooli näiteringis peaosi mängides. Teatrihariduse sai ta Tallinna Teatrikoolis ja Leningradi Teatriinstituudis. Enne nukuteatrile pühendumist töötas ta Noorsooteatris ja Draamateatris. 1948. aastal tantsis ta Estonias kaasaegsete jaoks unustamatuks teatrimälestuseks saanud eriliselt läbitunnetatud, mehise, jõulise ja veenva Kalevipojana Helmi Tohvelmani lavastatud koreograafilises poeemis „Kalevipoeg“. 27aastasena sai temast 29 aastaks Nukuteatri peanäitejuht. 1962. aastal asutas ta Nukuteatri juurde Teatriühingu õppestuudio nukuosakonna ehk Nukuteatri õppestuudio. Stuudio õpilastest kujunes Eesti nukunäitlejate ja -lavastajate raudvara. Aastaid õpetas Ferdinand ka režiitudengeid Tallinna Pedagoogilises Instituudis.
Ferdinand Veikes olid koos loomuomane nukunäitleja-anne ja tohutu töökus. Ta oli mitmekülgne looja ja võimekas organisaator. Kuidas muidu suutnuks ta luua üle saja lavastuse, astuda üles lugematutel esinemistel estraadilaval, kohtumistel publikuga, raadios ja televisioonis, joosta teatrijuhina riigiametnike vahet ja tegelda lõputu asjaajamisega, juhtida teatrit ja kollektiivi, teha stuudiotööd ja õpetada õpilasi. Kogu selle töö ja vaeva tasusid tema jaoks laste särasilmad ning rõõm, mida nemad etendustelt said.
Ferdinand uskus ja õpetas, et nukk annab inimesele palju – käivitab fantaasiat, avardab emotsionaalset mõtlemist. Ta oli ka ise avara fantaasiaga lavastaja. Suur romantik, entusiast ja huvitavate ideede genereerija. Tähtsal kohal Ferdinandi lavastajatöös olid algupärandid ja klassikalised muinasjutud, korduvalt on ta pöördunud folkloori poole. Näitleja ja esinejana pidas ta väga oluliseks õigesti intoneeritud ja puhast eesti keelt. Nõnda töötas ta väsimatult –
alati „sinilindu“ ja kunstitõde otsides, nõudlik ja distsiplineeritud, igas olukorras härrasmees. Viisakas ja alati viksilt riides. Ja väikeste krutskitega. Ikka need väikesed krutskid... Ja lõpuni soe inimene.
Populaarsuselt ainulaadne nähtus Eesti teatriajaloos on Buratino, kellega auväärt vanameister oli läbi põimunud ja üheks saanud. Suur nukkude isand Ferdinand Veike leidis koos oma teravat puunina kõikjale toppiva armsa vembumeistri Buratinoga alati ühise keele kõigiga, oli see siis laval või rahvahulkade keskel kogu maailmas. Nende ühine tee sai alguse 1954. aastal Eesti Raadio kuuldemängudest, aasta hiljem olid nad koos Eesti Televisiooni esimese omasaatepäeva külalised. Buratinoga olid seotud Ferdinandi kõige meeldivamad mälestused – reisid kaugetesse maadesse ja võõrastesse linnadesse, mis olid neile vahelduseks ja puhkuseks. Koos tutvustasid nad eesti näitekunsti üht haru poolele maailmale. Arvukatest gastrollidest pidas Ferdinand kõige huvitavamateks reise Jaapanisse ja Norrasse.
Nukuteatri inimeste jaoks oli Ferdinand toetajaks ja nõuandjaks ka kõrges eas. Sagedasti astus ta teatrist läbi ja uuris, mis teoksil ja kuidas läheb. Muretses, andis nõu, soovitas ja soovis. Mis peamine, hoidis. Just selline ta oligi – ikka uudishimulik, heatahtlik, hoidev ja toetav. Lisaks enda armsale Nukuteatrile soovis ta olla kursis ja aidata kõiki Eestimaal nukkudega tegelevaid teatritegijaid ning soosida nende arengut.
Nüüd on Ferdinand ja Buratino lavalt lahkunud, eesriie on langenud. Üks tugisammas on kadunud, üks ajajärk lõppenud. Öeldakse, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Meie mäletame Sind, Ferdinand, ja oleme Sulle lõpmatult tänulikud Sinu elutöö eest! Sina ja Buratino elate ikka edasi, meie südametes, Nukuteatri majas, teatrikülastajates ja kogu eesti rahva südameis! Kummardus ja sügav lugupidamine!

Ferdinand Veikega on võimalik hüvasti jätta 21. augustil kell 11 Tallinna Jaani kirikus. Kell 12 algab leinatalitus. Veike sängitatakse oma perekonna juurde Pärnamäe kalmistule.