Näidendite­laenutamise haldamise ligipääsu saatmiseks on tarvis end autentida. Administraator võtab vajadusel ühendust.

Teil ei ole teatristatistika nägemisõigust!

Hüppa põhisisu juurde

See the latest info of Estonian theatre

Tundmatu aed

Lavastaja:
Roman Viktjuk
lavastus-pic
Stsenograafia: Vladimir Bojer
Koreograaf: Artur Oštšepkov

Peaosades: Venemaa teeneline kunstnik Dmitri Bozin, Venemaa teeneline kunstnik Ljudmila Potorelova, Jekaterina Stepankova, Dmitri Žoidik, Aleksei Skljarenko
Osades: Venemaa teeneline kunstnik Jekaterina Karpušina, Mihhail Fatejev, Klaudia Botšar, Olesja Bõkoderjova, Pavel Serdjuk, Konstantin Avdejev, Vladimir Belostotski, Mihhail Rudenko, Ivan Nikulna, Jevgeni Atarik, Maria Solovjova, Valeri Sehposov.

Rudolf Nurejev, tantsija, kes välgunoolena vallutas Leningradi, Nõukogude Liidu ja maailma tervikuna, suri 1993. aastal 54. aasta vanuses.

Ta sooviks oli, et Roman Viktjuk lavastaks temast lavastuse. 11-aastat hiljem sai see soov täidetud. Tungides oma traagikaga igasse südamesoppi, võimendab seda tunnet äärmuseni mustvalge graafiline lavakujundus. Ainus värviline laik laval on Nurejevi kostüümid ja kroonikakaadrid murdunud tagaseinal. Need kartongkarbis filmilindid on unikaalsed, säilinud läbi ime Leningradi Koreograafiakoolis toimunud tulekahjus.

Lavastus täis emotsioone ja tundeid, lavastus täis sümboleid. Lavastus täis lennukust ja tardunud poose, mis suudab edasi anda rohkem kui ükski kõnekas veenev jutt. Nurejev, rippudes oma ema kõrval balletistangel lapsepoosis, valmis sündima. Ja siis tagasi vaatamata minna kaugemale, kaugemale... Nurejev koos Margotiga - nende põimitud käed on tugevamad mistahes embusest.

Rudolfi osatäitja Dmitri Bozin on üllatavalt sarnane oma kangelasele. Mitte niivõrd välise sarnasuse poolest, kuigi ka siin on midagi ühist - invaliidi kärus ja musta mütsikesega, vaid just oma välise kire, püüdluste ja halastamatusega aga ka haavatusega süveneva üksilduse ees.

Ta kaotab üksteise järel oma elu kolm kõige suuremat kiindumust - ema, baleriin Margot Fonteini ja tantsija Erik Bruno. Tähtsusetud kaks kohtumist kodumaal süvendavad üksildustunnet veelgi mitte ainult seal, kus sind ära põlati, vaid kogu universumis.

Tuleb ilmsiks, et „võib tunda ennast õnnetuna omades kahemiljonilist pangaarvet“ (F. Begbeder) või omades 80 miljonit dollarit nagu Nurejev.

„Siia ilma tullakse üksi ja siit minnakse üksi“ (R. Viktjuk). Etenduse finaalis embab värvilise vaibaga kaetud Rudolf Nurejev maakera. Selline hauamonument on ka tema kalmul Sainte-Geneviève-des-Bois kalmistul Pariisi lähedal. Kõrgendik on kaetud maalilise idamaise marmorist vaibaga, mis tundub kaugelt kui ehtne.