Lavastused

Valguskujundaja Peter Thalhamer

Helikujundaja Thierry Zaboitzeff

Laval Katja Bablick, Andrea Maria Handler, Sandra Hofstötter, Dorota Karolina Lecka, Martyna Lorenc, Marcella Mancini, Spela Vodeb

kestus 70 min
sobilik alates 15. eluaastast
tekstita

Salzburgi koreograaf Editta Braun juhib meid läbi sinise veealuse maailma tagasi elu lätete juurde. Lavastustele „Lufus” (1985) ja „Luvos vol. 2” (esitatud ka Tallinn Treff Festivalil 2011) järgnev „Planeet Luvos” lõpetab sürreaalsete kehamaailmade tantsu tsükli geenitehnoloogia ohtudest.

Vaataja vajub sinisesse vahutavasse veemaailma. Inimeste olemasolust annab märku vaid kusagilt kaugelt kostev aurikuvile. Ja naine, kes leiab end äkitselt maailmast täis veidraid, kuid rahumeelseid olevusi. Selle sümbiootilise, tundliku kollektiivi moodustavad seitse tantsijat: Katja Bablick, Andrea Maria Handler, Sandra Hofstötter, Dorota Karolina Lecka, Martyna Lorenc, Marcella Mancini ja Spela Vodeb. Nende jalad lainetavad õhus nagu meriroosi kombitsad, iga liigutus reageerib teisele välgukiirusel. Tantsijad kaotavad oma inimkuju. Paljad kehad liiguvad üle lava nagu võõrolendid. Nii tekivad lummavad kujundid, tekib läbinisti õnnestunud illusioon, mida rõhutavad Peter Thalhameri täiuslik valguskujundus ning Thierry Zaboitzeffi napp veealuse maailma helitaust. Peaaegu hellalt mähkuvad kombitsad inimolevuse ümber, naine alistub meelsasti sellele õrnale embusele. See, mis näib pöördumatu lõpuna, on tegelikult indiviidi sulandumine suuremasse tervikusse. Pikk ja innukas aplaus.

Üle kümne aasta on Editta Braun Company oma tantsulavastustes mõtisklenud inimese enesehävitusliku loomuse üle. Manfred Wöhlcke sotsiaalse entroopia analüüs, fantaasialavastus geenimanipulatsiooni hirmuäratava tuleviku teemal, mõistujutt süütunde kütkes vaikuses tarduvast ühiskonnast, üha süvenev suutmatus tunnetada käesolevat hetke, mis on tingitud liialdatud ootustest saada päästetud tulevikus, silmitsiseis sõja paratamatusega ja kõigi utoopiate kokkuvarisemine ning lõpuks küsimus, kas kunst õigustab end tänapäeva humanitaar- ja keskkonnakatastroofide valguses – kõik see viib kui mitte meeleheite ja alistumiseni, siis vähemalt üha tungivama vajaduseni leida lahendus. Või kui lahenduseks on tõesti juba liiga hilja, siis soovini saada teada, miks on liiga hilja.
„Planeet Luvosega” saab see teemadering tervikuks. Lohutavalt osutab lavastus sellele osale meist ja meie sees, mille oleme liiga kauaks unarusse jätnud või isegi unustanud. Inimkonna allakäiku kirjeldatakse kui tagasipöördumist läbinisti orgaanilise eksistents juurde. Individuaalset hävingut ei käsitata mitte kaotusena vaid harmoonilise sulandumisena suuremasse tervikusse. Oleme saatjaks viimasele inimesele maailmas – noorele naisele, kes kohtub esmapilgul hirmuäratavate ja jubedate, kummaliselt segadusseajavate veealuste elukatega, kes ta lõpuks oma rahulikku ja harmoonilisse maailma kutsuvad. Järele jääb igal juhul miski, mis on suurem kui inimkond.

Selle lavastusega saab ring täis ka esteetilises plaanis. Ring, mis sai alguse juba 1985. aastal, kui kollektiiv nimega Vorgänge demonstreeris oma esmast nägemust kehalisest etendusest „Lufus” preestrinna Aloufoo salajases metsasalus Fangoumé külas Lõuna-Senegalis. Aasta hiljem võitis „Lufus” Bagrnolet’ Pariisi võistlusel koreograafia kategoorias teise koha ning auhinna kõige innovatiivsema  koreograafia eest. 1989. aastal loodud Editta Braun Company sai alguse just sellest kollektiivist. Kümme aastat hiljem arendas see edasi etenduse põhiideed täispika lavastusega „Luvos, vol.2”, mis esietendus 2001. aastal. Tänaseks on selle koreograafiaga esinetud 12 000 inimesele 15 riigis ja 27 eri linnas. „Planeet LUVOS” vastandab esmakordselt Luvose sürreaalseid kehamaailmu ja vabalt liikuva tantsija inimkuju – unenägu ja reaalsus, visioon ja reaalaeg kohtuvad ilmselgelt dramaatilises tantsuhetkes.