In memoriam Kalju Haan 27.08.1937 – 27.09.2015

27. septembril lahkus meie seast teatriloolane ja -pedagoog, pikaaegne teatri- ning muuseumitöötaja Kalju Haan. Olles viimse hetkeni pühendunud teatrimälu hoidmisele, teatriinimeste töö ja tegevuse jäädvustamisele, jääb aukartustäratavalt suure teadmistepagasiga mehe lahkumisest järele tühimik, mida vaid vähesel määral suudavad täita tema poolt kirjapandud read või ülestähendatud mõtted. 

Kalju Haan oli elav teatrileksikon, kuid suure hulga faktiteadmiste juures pidas ta ise alati olulisemaks sügavalt hoolivat ja pieteeditundelist suhet kolleegidesse ja kaasteelistesse teatriteel. Oma teadmisi jagas ta lahkelt ja innuga, oma teatriaustuse ja armastusega nakatas kõiki soovijaid. Teatris toetab laval sündivat imet terve lavatagune teatripere, väljaspool teatrit vajame seoste ja tähenduste mõistmiseks asjatundlikku ja heldet teenäitajat. Tuleb kurbusega tõdeda, et üks teatriloo suunanäitajaid on meie seast jäädavalt lahkunud.

Kalju Haan sündis 27. augustil 1937. a Viljandimaal, Pajusi vallas. Peale Tallinna Kultuurhariduskooli (praeguse TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia eelkäija) raamatukogunduse eriala lõpetamist 1957. a asus ta õppima Tartu Ülikooli eesti filoloogiat. Süvendatud huvi näitekirjanduse vastu viis teatriajalooni ning alguse sai Vanemuise teatrijuhi Karl Menningu teatripärandi uurimine. Teatrihuvi leidis rakendust ka üliõpilasteatris kaasa lüües. Ülikooli diplomi sai Kalju Haan 1962. a  tööga Nõukogude Eesti näitekirjandusest. Aastatel 1961–67 töötas ta teadussekretärina Kirjandusmuuseumis Tartus, kuid põhitöö kõrvalt kirjutas ka teatrikriitikat ning jätkas uurimistööga Karl Menningust.

1966. a lõpetas Kalju Haan Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis aspirantuuri ning 1970. a avaldas Karl Menningu publitsistika valimiku „Kunstiviha on niisama püha kui vaimustuski“, 1987. a ilmus raamat „Karl Menning ja teater „Vanemuine““. Samal teemal kaitses Kalju Haan 1996. a ka magister artiumi kraadi.

1967. a algas Kalju Haani teatritöö Draamateatri kirjandustoimetajana, 1970. aastast kirjandusala juhatajana. 1972–74 jätkas ta sama tööd Mikk Mikiveri poolt juhitud Noorsooteatris, kuid 1975. aastal pöördus Voldemar Panso kutsel tagasi Draamateatri kirjandustuppa, kuhu jäi 1991. aastani. Teatritöö kõrvalt luges teatriajaloo loenguid lavakunstikoolis ja pedagoogilises instituudis, aastatel 1991–1996 oli Tallinna Pedagoogikaülikooli dotsent. 1996–2010 töötas Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi teatriosakonna juhataja ja juhtivteadurina.

Kalju Haan on toimetanud Tallinnfilmi mängufilme („Indrek“, „Suvi“, „Karikakramäng“), tõlkinud näidendeid ning olnud paljude teatrilooliste raamatute koostajaks-toimetajaks. Viimaste aastate mahukaim töö oli seotud Eesti Teatri Biograafilise Leksikoni koostamisega. Ta oli 2000. aastal ilmunud leksikoni peatoimetaja ja praegu koostatava ETBLi veebiversiooni aupeatoimetaja ning kolleegiumi liige. Kalju Haan on pälvinud kahel korral Priit Põldroosi nimelise preemia – 1988. a Karl Menningu raamatute eest ning 2001. a teatrileksikoni töörühma liikmena. 2001. a omistati Kalju Haanile ka Valgetähe medaliklassi teenetemärk.

Kalju Haani elutöö võtab kokku Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi poolt 2012. a valminud raamat „Eesti teater. Nõudmiseni“, mis põhineb Urmas Oti intervjuudel Kalju Haaniga. Põhjalik, kuid seejuures isiklik ja emotsionaalne raamat avab Kalju Haani mõtteid ja mälestusi teatri- ja nüüdseks lõpule jõudnud eluteel.

„Kummaline küll, kui lühike see eesti teater ikkagi on! Sest ma olen näinud Wiera näitlejaid Amalie Konsat, Pauline Mölderit ja teisi. Teatrisse olen ikka olnud armunud või ma ütleks pigem kiindunud – see on õige sõna, mis tingib ka vastutuse inimsaatuste eest ja kõik muu.“

Mäletagem suure elutöö tegijat.

 

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Eesti Draamateater

Eesti Teatriuurijate ja –kriitikute Ühendus 

Eesti Teatriliit

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

 

Kalju Haani ärasaatmine on 1. oktoobril kell 15.30 Pärnamäe kabelis. Urn sängitatakse mulda Teatriliidu matuseplatsile Metsakalmistul.