Liina Keevallik teeb koostööd prantsuse teatri suurkujudega
16.04.2004 16:53
Laupäeval, 17.aprillil esietendub Pariisis, Vingtième Théâtre'is kaasaegse prantsuse autori Luc Cendrier' näidendite tetraloogia, mille lavakujunduse on teinud eesti teatrikunstnik Liina Keevallik.
Tetraloogia seisneb neljas lühinäidendis, mida omavahel seovad vaid kaks peategelast ja kujundus.
Ka lavastajad on kôikidel näidenditel erinevad - Albert-André Lheureux, tõi Eesti Rahvusooperis 1998 a lavale Bizet' "Carmeni", Jean-Luc Moreau, Pariisi teatri üks päevakangelasi ning José Valverde ja Claude Confortés, kes môlemad juba aastakümneid prantsuse teatriilmas tegutsenud.
See on harukordse sümboolikaga ebatavaline projekt, kus neli lavastajat esitavad neli erinevat lähenemist ühele autori teosele, igaüks ühe tetraloogiasse kuuluva näidendi loojana. Kolmanda aastatuhande algul käsitletakse tetraloogias teatrikunsti hällist pärinevas vormis selliseid olulisi teemasid nagu elu, surm, armastus, võim, konflliktid Kõik see leiab väljenduse ühtses ruumis, kas jätkuvalt või vahelduvalt, aga nii, et publik võiks leida õdusas õhkkonnas ja peomeeleolus teatrikunsti algusaastaid iseloomustava katarsise, tunded ja kired.
Täismahus mängitakse tetraloogiat esimest korda, ühtlasi ilmusid näidendid aprilli algul esmakordselt raamatuna.
Etenduse autor Luc Cendrier kirjeldab oma teost lavakujundusest lähtuvalt : Kujundus koosneb eelkõige arenevatest külmkapi gruppidest - külm, selle esile manamine, sellest tõukumine ja foobia läbivad kõiki epohhe. Esimeses epohhis "Nii sinine ja rahulik", on paar alles noor ja lootusetult tühjad külmkapid toodavad vaid vett.
Teises epohhis, "Kohvikuklubi saar", asetsevad külmkapid Arktikas ning sümboliseerivad nii kohalikke jäämägesid kui inimestest maha jäänud tsivilisatsiooni torne nagu ühel enam tuntud saarel, Manhattanil.
Kolmandas epohhis, "Purjus Ooper", on väiksem arv külmkappe tõusnud veidi maast lahti ning sümboliseerivad siin iha või rahuldamata või allasurutud soove ning on vaheldumisi kasutuses kui peegel, buduaar, vanade saladuste sahtel, baarikapp, istumisalune või kiik.
Lõpuks kui kätte jõuab neljas ja viiimane epohh, "Bulvar", on paar mitte ainult taaskohtunud, vaid ka oma elu sisse seadnud ja nüüd on külmkapid pilgeni täis tarbijaühiskonna head ja paremat toidukraami ning miks mitte näha neid pisut veidra ja kohatu kostitajana, kes on end mehe ja naise vahele sisse sättinud.
Tetraloogia seisneb neljas lühinäidendis, mida omavahel seovad vaid kaks peategelast ja kujundus.
Ka lavastajad on kôikidel näidenditel erinevad - Albert-André Lheureux, tõi Eesti Rahvusooperis 1998 a lavale Bizet' "Carmeni", Jean-Luc Moreau, Pariisi teatri üks päevakangelasi ning José Valverde ja Claude Confortés, kes môlemad juba aastakümneid prantsuse teatriilmas tegutsenud.
See on harukordse sümboolikaga ebatavaline projekt, kus neli lavastajat esitavad neli erinevat lähenemist ühele autori teosele, igaüks ühe tetraloogiasse kuuluva näidendi loojana. Kolmanda aastatuhande algul käsitletakse tetraloogias teatrikunsti hällist pärinevas vormis selliseid olulisi teemasid nagu elu, surm, armastus, võim, konflliktid Kõik see leiab väljenduse ühtses ruumis, kas jätkuvalt või vahelduvalt, aga nii, et publik võiks leida õdusas õhkkonnas ja peomeeleolus teatrikunsti algusaastaid iseloomustava katarsise, tunded ja kired.
Täismahus mängitakse tetraloogiat esimest korda, ühtlasi ilmusid näidendid aprilli algul esmakordselt raamatuna.
Etenduse autor Luc Cendrier kirjeldab oma teost lavakujundusest lähtuvalt : Kujundus koosneb eelkõige arenevatest külmkapi gruppidest - külm, selle esile manamine, sellest tõukumine ja foobia läbivad kõiki epohhe. Esimeses epohhis "Nii sinine ja rahulik", on paar alles noor ja lootusetult tühjad külmkapid toodavad vaid vett.
Teises epohhis, "Kohvikuklubi saar", asetsevad külmkapid Arktikas ning sümboliseerivad nii kohalikke jäämägesid kui inimestest maha jäänud tsivilisatsiooni torne nagu ühel enam tuntud saarel, Manhattanil.
Kolmandas epohhis, "Purjus Ooper", on väiksem arv külmkappe tõusnud veidi maast lahti ning sümboliseerivad siin iha või rahuldamata või allasurutud soove ning on vaheldumisi kasutuses kui peegel, buduaar, vanade saladuste sahtel, baarikapp, istumisalune või kiik.
Lõpuks kui kätte jõuab neljas ja viiimane epohh, "Bulvar", on paar mitte ainult taaskohtunud, vaid ka oma elu sisse seadnud ja nüüd on külmkapid pilgeni täis tarbijaühiskonna head ja paremat toidukraami ning miks mitte näha neid pisut veidra ja kohatu kostitajana, kes on end mehe ja naise vahele sisse sättinud.