registering as a teater.ee user allows you to
- private persons to borrow plays
- authors and translators to manage copyright contracts
- theatres can order staging rights, manage copyright contracts and reporting, submit theatre statistics and add to the teater.ee public programme
Kasuta sisselogimiseks parooli
See the latest info of Estonian theatre
Productions
Merimees
Theatre:
Author:
Fernando Pessoa
Director:
LEMBIT PETERSON
Premiere:
Esietendused 9. märtsil 2002.a.THEATRUMi saalis
Tõlkija: Anneli Tuulik
Kunstnik: Andri Luup
Valgus: Airi Eras
Osades: Maria Peterson, Kristi Pumbo, Anneli Tuulik
1888. aastal Lissabonis sündinud Fernando Pessoat, kes veel enne oma surma 1935. a. oli peaaegu tundmatu, peetakse tänapäeval Portugali suurimaks renessansijärgseks poeediks. Oma ainsa lõpetatud näidendi "Merimees" kirjutas Pessoa 1913. aastal. Tema noorpõlveteose - autori enese määratluse järgi "staatilise draama" - tegevus kulgeb reaalsust unistusega asendavate protagonistide Kolme Valvaja kujutelmas.
"Merimees" on tavamõistes tegevuse, sündmustiku, progressi ja isegi karakteri eitus. Miski selles kummalises näidendis ei sarnane reaalsusele. On vaid ähmane igatsus teiste aegade, teiste maade, teiste merede järele, ükskõik millise teise järele, ja "lugu" ise: udune mälestus ühest unistusest unistuses ja unistaja kahtlustab, et äkki on ta ise ainult väljamõeldis merimehe unistuses, millest ta unistas... Midagi ainelist need leheküljed ei esita - peale
sõnade, mis "näivad nagu inimesed".
Lavastaja Lembit Peterson: "Selle sümbolistliku näidendi väline süzhee on lihtne: ilmselt vanas
ümmarguses lossiruumis on kirst, milles lamab valgesse riietatud noor neiu. Tema juures, kitsa ja kõrge akna all, millest kaugel, kahe mäe vahel paistab lapike merd, peavad kuuvalguse kumas valvet kolm noort naist. Nad ootavad päikesetõusu. "Merimehe" kolm Valvajast tegelast julgevad läbi "rääkimise saladuse" rännates elustada mälestuste, aja kulgemise, unenäo ja unistuste saladusi, aimata reaalsuse näivust ja näivuse reaalsuse eest põgeneda...Oma rännakul kompavad oma sisimas kõike, mida rääkimise saladus elustada saab, püüdes koidikut oodates eraldada tõelist näivusest, reaalsust unenäost...
Miks valisin "Merimehe" lavastamiseks? Võibolla sellepärast, et see on kõige kummalisem, saladuslikum ja lavastamiseks võimatuim näidenditekst, mida olen seni kohanud...
Aga võibolla sellepärast, et temasse on kätketud nii palju kummalist ilu ja ilu saladus võlub mind: ma ei tea, kas ilu päästab maailma, kuid usun, et ta võib seda teha. Olgu "Merimees" nii ebadramaatiline ja staatiline kui tahes, on seda ometi väga paljudes maades ja keeltes lavastatud."
Kunstnik: Andri Luup
Valgus: Airi Eras
Osades: Maria Peterson, Kristi Pumbo, Anneli Tuulik
1888. aastal Lissabonis sündinud Fernando Pessoat, kes veel enne oma surma 1935. a. oli peaaegu tundmatu, peetakse tänapäeval Portugali suurimaks renessansijärgseks poeediks. Oma ainsa lõpetatud näidendi "Merimees" kirjutas Pessoa 1913. aastal. Tema noorpõlveteose - autori enese määratluse järgi "staatilise draama" - tegevus kulgeb reaalsust unistusega asendavate protagonistide Kolme Valvaja kujutelmas.
"Merimees" on tavamõistes tegevuse, sündmustiku, progressi ja isegi karakteri eitus. Miski selles kummalises näidendis ei sarnane reaalsusele. On vaid ähmane igatsus teiste aegade, teiste maade, teiste merede järele, ükskõik millise teise järele, ja "lugu" ise: udune mälestus ühest unistusest unistuses ja unistaja kahtlustab, et äkki on ta ise ainult väljamõeldis merimehe unistuses, millest ta unistas... Midagi ainelist need leheküljed ei esita - peale
sõnade, mis "näivad nagu inimesed".
Lavastaja Lembit Peterson: "Selle sümbolistliku näidendi väline süzhee on lihtne: ilmselt vanas
ümmarguses lossiruumis on kirst, milles lamab valgesse riietatud noor neiu. Tema juures, kitsa ja kõrge akna all, millest kaugel, kahe mäe vahel paistab lapike merd, peavad kuuvalguse kumas valvet kolm noort naist. Nad ootavad päikesetõusu. "Merimehe" kolm Valvajast tegelast julgevad läbi "rääkimise saladuse" rännates elustada mälestuste, aja kulgemise, unenäo ja unistuste saladusi, aimata reaalsuse näivust ja näivuse reaalsuse eest põgeneda...Oma rännakul kompavad oma sisimas kõike, mida rääkimise saladus elustada saab, püüdes koidikut oodates eraldada tõelist näivusest, reaalsust unenäost...
Miks valisin "Merimehe" lavastamiseks? Võibolla sellepärast, et see on kõige kummalisem, saladuslikum ja lavastamiseks võimatuim näidenditekst, mida olen seni kohanud...
Aga võibolla sellepärast, et temasse on kätketud nii palju kummalist ilu ja ilu saladus võlub mind: ma ei tea, kas ilu päästab maailma, kuid usun, et ta võib seda teha. Olgu "Merimees" nii ebadramaatiline ja staatiline kui tahes, on seda ometi väga paljudes maades ja keeltes lavastatud."