Vanemuise võimaluste juures on see üliäge ooperiteater, mille uuslavastusi ma alati ootan. Samasse rivvi nii „Jevgeni Onegini“, „Reigi õpetaja“ kui ka suures majas etendatud „Carmeniga“ läheb ka „Lucia di Lammermoor“.
Anne Prommik, Klassikaraadio toimetaja
Oluline on ikkagi see, et väikeses Tartu linnas (ja ärge mitte mõelgegi kasutada sõna “provintsiteater”), materiaalselt võrdlemisi tagasihoidlikes tingimustes on suudetud teha Euroopa tasemel kunsti. Lavastaja Roman Hovenbitzer, kunstnik Roy Spahn ja valguskunstnik Ulrich Schneider on kõik Saksamaalt, ka lauljatest on ülekaalus rahvusvaheline seltskond, kellele väga tugevalt ja võrdväärselt sekundeerib Vanemuise tubli koosseis.
Monika Helme, ajakiri Muusika
Hovenbitzeri režii on väga hästi muusikasse lavastatud ning kujundus ja kujundikeel, mida võib nii semantilises kui füüsilises mõttes kergeks pidada, lasevad Donizetti ooperi muusikalisel dramaturgial märkimisväärsete kadudeta mõjule pääseda.
Primadonnaooperi asemel mängiti «Lucia di Lammermoor» Vanemuise esietendusel maha ansambliooperina. Peategelaste triot kehastanud Henriette Bonde-Hansen Taanist (Lucia), Jānis Apeinis Lätist (Enrico) ning Federico Lepre Itaaliast (Edgardo) pakkusid kõik oma nõudlikes partiides nii vokaalselt kui näitlejatehniliselt kõrgetasemelise ja meeldejääva rollisoorituse.
Alvar Loog, ajaleht Postimees
Donizetti ooperi keskmes on ühe naise saatus. Lucia soovid heidetakse meeste poolt kõrvale, tema tahe surutakse alla, tema eluõnn tuuakse ohvriks. „Lucia di Lammermoor“ pole pelgalt eraviisiline armastustragöödia, vaid ka harukordselt poliitiline lugu, milles maskuliinne võimusüsteem moonutab inimsuhteid sügavuti ja need viimaks lõplikult hävitab. Petetud armastuse mäslemist ja lahtumist ilmestab Donizetti väljendusrikkaima muusikaga: kättemaks on verine, hullumeelsus tappev. Kuritarvitatud tunded laostavad kõike ja kõiki.
Itaalia keeles, eesti- ja inglisekeelsete tiitritega.