Vana naine tuleb mehe juurde. Nagu ikka tullakse. Harjumusest. Kiindumusest. Kes neil enam vahet teeb?…
Read more
Vana naine tuleb mehe juurde. Nagu ikka tullakse. Harjumusest. Kiindumusest. Kes neil enam vahet teeb? Kunagi ammu kohtusid ka noor naine ja noor mees. Kirglikult. Ebalevalt. Kohtumised muutuvad ajas nagu kohtujadki. Lausumata sõnad jäävad aga alati lausumata sõnadeks. Elamata eludeks. Näidendi poeetikaga teeb autor kummarduse Jon Fossele: vaikimine kõneleb enam kui sõnad, armastusest räägitakse, kuid seda ei avaldata, soov mäletada on suurem kui tahe mälestusi endaga kaasas kanda. Nii jääbki vaid ühine jäine ruum, kus kohtuvad vana mees ja vana naine, kus kohtuvad noor mees ja noor naine. Kus lõpuks kohtuvad ka vana mees ja noor naine – on üks neist nüüd targem?
III preemia Eesti Teatri Agentuuri 2013. aasta näidendivõistlusel