Play database

Kuigi näidend põhineb Estoplasti tehase endiste töötajatega läbi viidud intervjuudel, pole see ühe tehase lugu, esitledes pildikesi – realistlikemaid ja illusoorsemaid – okupeeritud Eestist. Tegelikult pole isegi oluline, kas tegemist just Eestiga on, sest bürokraatia ja ärihuvid okupeerivad inimest täna pea samamoodi kui Nõukogude Liit oma sotsialistlikke vabariike mõned kümnendid tagasi. Eelkõige on see näidend aga inimestest ja nende igapäevast. Mõned lepivad olmerutiiniga, mõned loodavad kusagilt tulevat päästjat, mõned protesteerivad pisikeste aktidega, millest teadlikud vaid nemad ise. Autor on osavalt põiminud argise poeetikaga, reaalse abstraktsega, nostalgia kriitikaga ning annab lavastajale näidendi tõlgendamisel vabaduse, öeldes vaid: „Tegelased on erinevas vanuses mehed ja naised, nii palju või vähe kui võtta ja tarvis.“

III preemia Eesti Teatri Agentuuri 2013. aasta näidendivõistlusel