Madli Pesti kaitseb doktoriväitekirja “Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris”

Juhendaja: dotsent Luule Epner

Oponendid: Mikko-Olavi Seppälä, Helsingi Ülikooli dotsent ja Kristel Pappel, EMTA professor

Lühikokkuvõte: Doktoritöös “Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris” keskendutakse nüüdisaegsele poliitilisele teatrile ja selle loomise strateegiatele. Neist uuritakse kolme: rühmaloome, dokumentaalteatri ning rakendusteatri strateegiat. Vaadeldakse nende tähendust, kujunemist, funktsioone ja eesmärke poliitilise teatri loomisel. Analüüsitakse nii eesti kui lääne teatri lavastusi Saksamaalt, Šveitsist, Venemaalt, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Norrast, Lätist ja Austraaliast 21. sajandi alguskümnenditel. Eesti nüüdisteater paigatatakse lääne teatri konteksti. Tegemist on võrdleva uurimusega, kus kõrvutatakse eesti ja lääne lavastusi ning tuuakse esile nende sarnasused ja erinevused. Töös arendatakse eestikeelset terminoloogiat: uuematele poliitilise teatri suundumustele pakutakse eestikeelseid vasteid. Doktoritöös uuritakse poliitilise teatri mõistet uuematest poliitika ja kunsti suhteid käsitlevatest teooriatest lähtudes. Tuuakse välja poliitilise teatri eri definitsioonid ning pakutakse võimalusi poliitilise teatri defineerimiseks, mis lähtub neljast kriteeriumist: temaatilisest, funktsionaalsest, ideoloogilisest ja esteetilisest. Küsimusest, mis on poliitiline teater, on olulisem küsimus, kuidas tehakse teatrit poliitiliselt. Ilmnes, et ei rühmaloome strateegia, dokumentaalteatri ega rakendusteatri praktikad pole Eestis eriti laialt levinud. Nende strateegiate kasutamine on lääne kultuuris enim levinud mitte-institutsionaalsetes teatrites ja vabatruppide töödes. Eestis võib strateegiate näiteid leida ka institutsionaalsetes teatrites (eriti dokumentaalsete elementide kasutamist), kuid rühmaloome strateegia ja eriti rakendusteater toimivad suurte institutsioonide välistes kooslustes. Tendentsina on aga selgelt näha nii rühmaloome kui dokumentaalteatri strateegia järjest levinum rakendamine Eesti teatrites. Üha rohkem lavastusi luuakse ilma eelnevalt valmis kirjutatud näidendita. Lavastuse loomiseks tuleb kokku mõttekaaslaste rühm, millel on edastada selge sõnum ühiskonda puudutavatel teemadel. Seega, uurimuses esitatud poliitilise teatri loomise strateegiad, mis on lääne teatrikultuuris üpris tavalised, levivad järjest enam ka Eestisse.