Tõlge, lavastus ja esitus: Priit Ruttas Kujundus: Peeter Krosmann Erilised tänud: Viljar Pohhomov ja Kultuurikeskus ATHENA
Priit Ruttas: "Naljakas oli seda näidendit teha, sest mõnda aega tekstiga tööd tehes avastasin, et autor kogu oma geniaalsuses väljendab ennast üldiselt kuidagi niimoodi:
"See, millest ma praegu räägin, pole tegelikult üldse oluline, lihtsalt - ma sain sellest just hiljuti teada - kuigi ma ei mõtle sellele kogu aeg, ma ei mõtle sellele tegelikult üldse, aga on vaja rääkida sellest, praegu, kuigi, nii nagu vaja, ma rääkida ei saa - see on ju selge..."
Tähendab - jälle tuleb väljendada midagi väljendamatut, kujutleda midagi kujutlematut, rääkida millestki, millest rääkida ei saa. Ja kõigest korraga ja samal ajal...
Aga toimus kummaline, kuid samal ajal täiesti loomulik asi - näidend hakkas ennast ise lavastama - noh, ma ei tea, kuidas seda väljendada (sellepärast et seda väljendada ei saagi) - lihtsalt nii selge ja tuttav on see, millest ta räägib - ja paistab, et mitte vähestele - kõik on midagi sellist või lausa täpselt sama oma elus tundnud - just nimelt TUNDNUD, aga mitte kunagi sellest niimoodi mõelnud."