Lavastused

1944. aasta septembris-oktoobris jõudsid tagasi koju Tallinnasse
Adamson-Eric, Aino Bach, Eduard Einman, Boris Lukats,
Evald Okas, Richard Sagrits, Ferdi Sannamees ja paljud teised eesti kunstnikud, kes sõja puhkemisest saadik olid olnud teisel pool rindejoont
Venemaal. Nad tulid võitjatena ja hakkasid siinset kunstielu korraldama Eesti NSV
Kunstnike Liidu nimel.

Nende otsustada oli, keda sakslaste ajal Eestis olnud
kunstnikest võtta uue,
1943. aasta jaanuaris moodustatud kunstnikeorganistatsiooni liikmeks, kelle
töid panna välja näitustele, kes omab õigust elada ja töötada Kunstihoones,
kes mitte. Sõjast tingitud segadus valitses nii igapäevases elukorralduses kui ka
suhetes inimeste vahel.


Kunstnike kollektiivis Jaroslavlis, eemal varasemast keskkonnast, sõpradest
ning senistest elukaaslastest,
tekkis paljudel nii lühiajalisi kui kogu järgnevaks eluks püsima jäänud
lähedasi suhteid. Mitmed kunstnikud leidsid endale uued elukaaslased.
Üheks selliseks paariks olid Richard Sagrits (1910-1968) ja Alice Kõrver
(1909-1997), kes ka abiellusid võõrsil.

“Tagasi kodus” heidab fragmentaarse, kuid värviküllase pilgu Alice Sagritsa
silmade läbi kunstnike elule ja tegemistele Tallinna Kunstihoones kodusoleku
esimestel kuudel.

Näidendi on kirjutanud Teet Veispak, lavastanud Üllar Saaremäe, helimaailma loob Heiki Kübar ja mängib Liisa Aibel.