Lavastused

Ajalikust pimedusest igaviku valguses

Dramatiseerija Ott Kilusk
Kunstnik Arthur Arula
Valguskunstnik Margus Vaigur
Helilooja Tauno Aints
Osades Ago Anderson, Tambet Seling, Triin Lepik, Kadri Rämmeld, Peeter Tammearu, Karin Tammaru, Sten Karpov, Liis Karpov, Ott Raidmets, Nils Mattias Sgteinberg, Indrek Taalmaa, Carmen Mikiver, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Sander Rebane, Meelis Rämmeld, Agata Apostol, Elsa Johanna Talvistu jt

Kui inimene tuleb maa peale, hakkab ta õnne otsima. Nii on see kõikides vanades lugudes, muinasjuttudes ja moodsates romaanideski. Inimene ise arvab, et mida rohkem õnne, seda lähemal õndsusele. Õnn on maine, tekitab kõhus sooja tunde ja tirib suu kõrvuni. Nõnda kulgeb inimene selles eksituses elupäevade lõpuni ja läheb põrgu, sest lootis õnne kaudu õndsaks saada.

Kui Vanapagan tuleb maa peale, tahab ta õndsaks saada, sest muidu pole ta põrgus õnnelik. Õndsus on aga taeva asi ja selleni jõutakse läbi alandliku meele. Aga kui Vanapagana meele vallutavad viha ja lihahimu, lein ja õrnus, siis saab temast inimene. Tumeda siuna väänleb ümber tema ihu armastus, mis on surmast suurem. Armastus, mis puhkeb õide läbi raevuka sigimise, vägivaldsete surmade ja südamevalu.

Aga mida teeb Vanapagan, kes on eksinud ja enam edasi minna ei mõista? Ta läheb algusesse tagasi …

Tammsaare viimaseks jäänud romaan kuulutab selgesti ette meie kaasaega – tõejärgset ajastut, milles me juba mõnda aega elame. Maailmas on kohutav hulk sõnu ja nii võib mõnd sündmust või nähtust jutustaja perspektiivist kirjeldada kui positiivset või negatiivset – ja kõigil on õigus. Maailm läheb ikka veel iga päevaga hingetumaks ja lõhkisemaks, kurjad teevad head ja head teevad kurja. Lõppu aga ei tule ja kõik keerleb edasi. Ainus, mida pole, on lunastus!

Lavastust toetab Gren Eesti AS.
Lavastus ei sobi alla 14-aastastele vaatajatele.