Lavastused

Tuglase sümbolistlikus novellis ootavad koer Popi ja pärdik Huhuu koju oma isandat, kes ühel päeval enam justkui tagasi ei tulegi. Kati Kivitari lavatõlgendus kõneleb loo kahe omapäi jäänud indiviidi üksindusest ja seotusest, võimuvõitlusest, hirmuga harjumisest, allakäigust ja kohandumisest. Selles, kuidas hakkab looma ennast väike maailmamudel peegeldub nii meie minevik kui ka see, kuhu poole me liigume.

See esimese maailmasõja algul kirja pandud apokalüptiline tekst võiks vabalt olla tõukunud ka viimastel aastatel maailma valdavatest meeleoludest ja sündmustest, kus valitseb hirm kindlatel reeglitel põhineva maailmakorra lagunemise, kaose, väärtuste segipaiskumise ja tuleviku määramatuse pärast. Kapitalismi ja  väändunud demokraatia ajajärgul kerkib taas ühiskondliku teadvuse fookusesse erilise teravusega võimu ja vastutuse teema.

Ebatavaliseks muudab "Popi ja Huhuu" vorm – pisut enam kui tunnises lavastuses pole ainsatki sõna, ainult liikumine, ilmed ja helid. Näitlejate jaoks on see põnev väljakutse - sündmuste ja suhete peenkude tuleb sõnadeta selgeks mängida.

Kindlasti loob lavastus ka õpetajatele hea võimaluse kirjandusprogrammi mitmekesistamiseks, kuid samaväärselt ka ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse teemalisteks aruteludeks. Materjal pakub ainest analüüsiks, mille käigus saab tõmmata paralleele tänasesse päeva - kahe looma olukord pärast Isanda lahkumist sarnaneb vägagi teadmatuse ja ennustamatusega, kuhu kaasaja sündmused inimkonna on paisanud - millised ohud kaasnevad absoluutse vabadusega? Mis juhtub, kui võimuga ei kaasne vastutust?  Kui kerge on ekstreemsetes oludes, tühja kõhu ja teadmatusest põhjustatud hirmu survel loobuda senistest tõekspidamistest, leppida vägivalla ja türanniaga, isandaks pidada viirastuslikku pettekujutelma?