Pilveooper räägib inimeseks olemisest olukorras, kus pea kohal on taevas täis informatsiooni. Kogu "personaalpilvedesse" ehk "cloud’idesse" salvestatud infohulk on sama kontrollimatu nagu ilm ise ja iga kell võib sealt kohatul hetkel midagi alla sadada.
Seisame silmitsi julma tõega – süütud valged lammaspilved pole enam lihtsalt head pehmed padjad ingli istumise all, nad on tulvil andmeid, nii vajalikke ja hädavajalikke kui lihtsalt jampsi, puhast entroopiat. Seal, kus vanasti elasid jumal ja juhus, on nüüd kraamiladu – seal saab nii šoppingul kui vargil käia, nii väärtinfot kalastada kui müramutta uppuda.
Juhus pole sealt siiani kuhugi kolinud. Sellest pilveooper kõnelebki: nii inimese tehtud kui tuulte poolt kokku aetud pilvedest võib igasuguseid ootamatuid ja hämaraid sekkumisi tulla – kaugeltki mitte ainult vihma. Laval viibivatele üksikutele habrastele inimkujudele vastandub suur ja stiihiline koor, kes kehastab pilvedesse peidetud Big Data't ja kes sekkub laval toimuvasse pahatihti kohatutel momentidel.
Osalevad kolm pilvetüüpi:
Looduslikud pilved – need, kes erinevate õhumasside kokkupõrgetest tekivad või need, kes lihtsalt tõmbetuulega ringi sõidavad;
Andmepilved – need, kelle inimene välja on mõelnud ja mida igal endast lugu pidaval kodanikul personaalselt vähemalt üks kuskil ringi heljub;
Dramaatilised pilved – need, kes oma ilmumisega alatasa halbu endeid kaasa toovad ning kelle lahkumine konventsionaalses dramaturgias õnnehetke tähendab.
Nagu ooperile kohane, on mängus ka müüt – "Dido ja Aeneas". Härjanahal, mille kuninganna Dido peenikeseks ribaks lõikab ja seega Kartaago rajamiseks suurema maatüki välja petab, on kummalisi sarnasusi e-Eesti pilvesaatkondade projektiga.
"Dido probleem" on matemaatikas tuntud kui isoperimeetriline mõistatus.
Lavastus katsetab koostöös Tallinna Ülikooli Meediainnovatsiooni ja Digitaalkultuuri Tippkeskuse MEDIT-iga uute tehnoloogiate poeetilist potentsiaali.