Lavastused

Murtud südame pihtimus

16+

Kunstnik Isabella Kozinskaja

Vokaal  Maria Kotlova

Valguskunstnik Anton Andrejuk

Silmapaistva poola näitekirjaniku draamat võib vaadelda kui tavalist perekonnalugu, kus peategelane – nagu suurem osa publikust saalis, nagu suurem osa eurooplastest – on ilma jäänud isa toest. Need, kellel on vedanud, teavad: see tugi ilmneb ajuti pisikestes olmežestides, pilkudes, võib öelda, juhuslikes sõnades, aga kui selle taga on siirus ja vastutus, siis kujundavad need iseloomu ja saatust, püsivust ja kaitstust.

Samal ajal on juhuslike laste ja juhuslike vanemate teema, „isatuse“ teema selle filosoofilises süvamõttes globaalne, maailma purustav teema. Me oleme osutunud juuretuteks inimesteks, aga ilma juurteta taimi lennutab tuul kõrbes mööda liiva, lubamata neil kusagil koduneda, andmata võimalust toituda armastusest. Me elame seaduste järgi, mida me ise ei tunnista, ehitame oma elu näidiste järgi, mis tunduvad meile eemaletõukavad. Me näitame üles kurjategijat otsiva Oidipuse sihikindlust, et lõppude lõpuks jõuda järeldusele, et me ise oleme kõiges süüdi.

Kõige raskem teekond on teekond iseenda juurde. Seda detektiivirada pidi läheb ka dramaturg ja lavastaja Igor Lõssov, kes ise astub lavale Kuninga rollis. Tema enda saatuses pole olnud midagi, mis sarnaneks näidendi süžeele: tal olid tõelised suhted oma isaga, ta on üles kasvatanud kaks poega, kes on alati saanud toetuda isa õlale. Aga võib-olla just selle pärast teeb talle nii haiget „isatuse“ teema, see lõpmatu rida kadunud põlvkondi, kes ilmuvad eikuskilt ja kaovad eikuhugi, kuna ei saa jätkata oma isade tööd, vaid on sunnitud nendega pettudes ja meeleheites suhted katkestama.