Lavastused

Beckett kirjutab mäletamisest ja möödunu ümbermõtestamisest. Minevik ei lase lahti ning ikka ja jälle peavad ta tegelased kunagisi sündmusi, korduvaid mõtteid, mälestuspilte oma peas edasi-tagasi kerima, neid uuesti sõnastama. Krapp istub magnetofoni taga ja kuulab taas ja taas omaenda häält, olles just kuulanud ühte eelmist aastatetagust lindistust. May sammub mööda koridori edasi-tagasi ja kuulab – kuuleb – oma peas üha korduvat kas toimunud või toimumata sündmuste kaja. Mälu teeb valikuid ning hinnangud aastatetagustele asjadele muutuvad.

Mäletamistes on oluline iga detail – varjusid heitev valguskiir, kellegi hääl või pilk, sammude kõla, poolelijääv lause, vaikus… Ja küll inimesed on ikka naljakalt kummalised. Tagasi neid aegu nad ei taha.

Ühel õhtul mängitakse kahte Samuel Becketti lühinäidendit. Üks neist on Eesti Draamateatri ajaloos legendaarne tekst, „Krappi viimane lint“ (kirjutatud 1958), mida Jüri Järvet mängis 1973. ja 1992. aastal. Teine aga esmakordselt eesti lavale jõudev „Sammumisi“ („Footfalls“, kirjutatud 1975) Doris Kareva vastses tõlkes.