Lavastused

Kunstnik Pille Jänes (külalisena)
Tõlkinud Kalle Hein

Osades Ülle Kaljuste, Ita Ever, Kersti Heinloo, Liisa Saaremäel, Tõnu Oja, Laine Mägi, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Guido Kangur, Maria Klenskaja, Britta Soll, Viire Valdma, Christopher Rajaveer.

November 1945, jaanuar 1990, november 2011. Horvaatia, Zagreb. Perekond Kos saab pärast Tito kommunistide võimuletulekut õiguse kolida jõuka perekonna võõrandatud majja, seal elatakse üle nii Jugoslaavia lagunemine ja Horvaatia iseseisvumine (1991) kui ka Euroopa Liitu astumine (2013). Ajalugu loob perekonnalugu. Mitme põlvkonna naised peavad ikka ja jälle kohanema poliitiliste muutustega ja oma elu üles ehitama, kui ajalugu nende peresuhetesse lõikub. Horvaatia autori Tena Štivičići rikkalikus detailses mosaiigis põimuvad intiimsed ja ideoloogilised, ärilised ja eetilised valikud. Kommunistliku topeltmoraali asemele asub hingetu uusrikkus, kodust lahkutakse kord põgenikuna, kunagi poliitilise või nüüd tööpagulasena.

Vana ja uhke, ent lagunev Zagrebi maja on nagu üks peategelasi, temas kuhjuvad erinevad ajastud ja kihistused, aristokraatlik, fašistlik, kommunistlik, rahvuslik, kapitalistlik. Autor ja aeg aina pööravad oma kaleidoskoopi ja eri ajastute infokillud moodustavad jälle uue pildi, kaugete sündmuste kaja kõneleb ja kujundab saatusi.

Näidend esietendus 2014 Londoni Rahvusteatris, sealses teatriblogis kirjutas autor Tena Štivičić, et sai inspiratsiooni oma perekonnaloost, oma ema, tädi, vanaema ja vanavanaema saatusest. „Need  naised rääkisid väga erineval häälel, igaühel olid oma olukorra ja eluraskuste väljendamiseks kasutada omad vahendid või õieti nende puudumine.“