Lavastused

Vahel ei ole väljapääsu. On sissepääs.

Tõlkija:  Jaak Rähesoo
Lavastaja: Katariina Unt
Kunstnik: Pille Jänes
Lavastusdramaturg: Siret Paju
Osades: Katariina Unt, Ester Kuntu, Karl Laumets, Risto Vaidla

Katariina Unt:
Tol ajal olin oma õega väga lähedane. Me istusime pargis pingi peal ja ootasime ema surma. Pidi olema üsna soe, sest me istusime seal tunde. Ema magas juba teist päeva järjest ega olnud oma toast kordagi väljas käinud. Me kutsusime teda Lohe-Malleks. Oli üks vene multikas nimega “Lohe Gorõnitši viimane pruut”, see oli joonisfilm ja meeldis mulle lapsena väga. Nukufilme ma ei sallinud. Mina olin Lohe-Malle “viimane ohver”. Olin lastest noorim ja seega ka viimane, kes pidi jääma koju keskkooli lõpetama ja hirmsa Lohe-Malle haardesse. See nimi tegi meile õega kangesti nalja. Me itsitasime isekeskis ema selja taga, tihti, eriti hilisöösiti köögis, kui ema püüdis kõrvaltoas tablettide abil und saada, tabasid meid ohjeldamatult hüsteerilised naeruhood ja niimoodi ruineerisime ema haigeid viimseni pingul närve veelgi. Ta viskas meid vist isegi korral või paaril kodust välja. Elasingi mõnda aega vanaisa juures.

Me istusime seal pargis ja ootasime ema surma. Oli kõhe. Sureks ta, oli me mõte. Siis SEE lõpeks. Me lihtsalt tahtsime, et SEE lõpeks. Et SEE ükskord ometi lõpeks. Ükskõik, mis hinnaga.

Ema elab. Mu õde ei ole minu ega emaga suhelnud nüüdseks juba seitse, kaheksa aastat? Ei tea enam. Ja ma ei jõua ära imestada, mis radu pidi õpib inimene armastama...

Williams nimetab “Klaasist loomaaeda” mälestusnäidendiks. Võiksime endid inimestena defineerida ka nii: mäletan, järelikult olen olemas. Mälestused loovad meie oleviku, igapäeva, loovad aja ja ruumi, mälestused elustavad meie võime olla loovad ning loojad. Mälestused annavad tagasi meie valu. Ja rahu.
Üks noor mees nimega Tom elustab oma mälestustes ajahetke enne oma traagilist lahkumist kodust, kuhu jäävad maha ta ema ja õde. On 30-ndate majanduskriisis Ameerika, Saint Louis. Hispaanias lõõmab Guernica.

NB! Hilinejad saali ei pääse!