Lilja Blumenfeldi näitus “Mälu auk” Vabaduse galeriis

Näitus on avatud 8. – 26. IX 2018.

Lilja Blumenfeld on tegutsenud teatrikunstnikuna. Tema käe alt on tulnud visuaalsed lahendused Keiko Sumida lavastatud "Cosi peamiselt fan tuttele" Birgitta Festivalil, Peeter Raudsepa lavastatud "Perekond Lindenitele" Vanemuises, Maria Petersoni lavastatud "Isale" Theatrumis, Uku Uusbergi lavastatud "Ivanovile" Eesti Draamateatris, Peeter Raudsepa lavastatud "Puudutada kuud" Rakvere Teatris, kui nimetada vaid mõned tema viimaste aastate töödest. Ka praegu on Blumenfeldil käsil töö Theatrumis Lembit Petersoni lavastuses "Suur maailmateater" ja Rakvere Teatris Peeter Raudsepa lavastuses "Kuni ta sureb". Kuid lavastustele visuaali loomine pole kaugeltki olnud kõik, millega Lilja Blumenfeld on tegelenud. Ta on õpetanud Eesti Kunstiakadeemias stsenograafiatudengeid, kureerinud nende ja ka juba tegutsevate lavastuskunstnike näitusi Eestis ja ka Praha teatrikvadriennaalil, kaitsnud doktoritöö jne.

Vabaduse galerii näitusel "Mälu auk" on väljas maketid, mis on küll loodud konkreetsetele lavastustele, kuid mis oma keskkonnast (ja sellega ka funktsioonist) välja rebituna omandavad galeriikeskkonnas, valges kuubis kunstiobjekti, ruumisimulatsioonidest koosneva installatsiooni tähenduse. Kunstnik ei püüa sel viisil mitte ainult aru saada, mis juhtub objektidega, kui need kaotavad oma algse funktsiooni, vaid mis juhtub ka vaatajaga, kui talle pakutakse midagi teisest keskkonnast tuttavat hoopis teistsugusel viisil ja teises kohas. Lilja Blumenfeld ehitab oma objektidega oma mäluteatrit, millel oleks võime täita mäluaugud ning puudutada juba uute assotsiatsioonide ja nendest tekkiva kujutluse kaudu tegelikkust.

Lilja Blumenfeld kirjeldab oma projekti järgmiselt:

"16. sajandil püüdis arhitekt ja losoof Giulio Camillo (1480–1544) ehitada täiuslikku mäluteatrit, millel oleks võime ühendada kogu inimkonna mälu nõnda, et iga-üks, kes sellesse teatrisse astuks, ületaks maagilisel teel mäluaugud ning astuks sel viisil ühendusse kogu maailma tarkusega. Niisamuti püüab teater oma parimas mõttes puudutada kujutluse kaudu tegelikkust. „Tõe teatrisse teil astuda on aeg teatrist, mis vaid koosnes ulmadest...", ütleb maailm/tegelane Calderon de la Barca (1600– 1681) näidendis "Suur Maailmateater". Etenduse kummalises kontekstis kujutab lavaruum endast tinglikult musta kasti, milles luuakse vaataja kujutlusi ning kus ilmuvad ja kaovad seda hingestavad tegelased. Mänguruum ühtaegu salvestab ja kustutab kujutlusi, muutudes mustaks auguks vaataja teadvuses. Stsenograafline makett – must kast – on kindlas mõõtkavas loodud mänguruumi mudel. Maketi valmistamine on omamoodi kontemplatsioon; nii luuakse eelkujutlus, mis loob eelduse hilisemate kujutluste tekkeks tegelikul laval. Minu maketid on valmistatud käsitsi. Objektide mõningane konarlikkus ei püüagi võistelda Looja enese loominguga. Pärast lavastuse valmimist muutub kunstniku makett mälu mustaks auguks, mis jätkuvalt genereerib kujutluspilte."

Näituse avamist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Täname Eesti Lavastuskunstnike Liitu, Lembit Petersoni, Maria Petersoni, Uku Uusbergi, Madis Kalmetit, Ingo Normetit, Tiit Ojasood, Peeter Raudseppa, Barrie Rutterit, Tõnu Lensmenti, Mari Kaljustet, Ra Luhset, Inga Varest, Jana Khanikovat ja Ago Märjamad.