“Päike soojem, taevas sinisem” Tallinna Linnateatris

Tallinna Linnateatri 8. detsembri uuslavastus "Päike soojem, taevas sinisem" paneb täiskasvanud lapsi mängima. Peopesal on laste psühholoogia - siiras reaktsioon, avatud uudishimulik eluvaade ja kõik tunded ehedas vormis. Täiskasvanute siseruumid on samad, kuid kavalus, häbitunne ja kalkuleeriv meel õpetavad tegelikkust varjama. Mis on päris, mis tegelikult käitumist ja inimeste ja riikide saatust ja sisemist atmosfääri loob ja mõjutab?
Dennis Potteri näidendi on tõlkinud Peeter Sauter, lavastanud on Mart Koldits, kunstnik Iir Hermeliin.
Mängivad: Piret Kalda, Anne Reemann, Aleksander Eelmaa, Allan Noormets, Andres Ots, Rain Simmul ja Margus Tabor.

Näitemängu "Päike soojem, taevas sinisem" tegevus toimub ühes väikeses Edela-Inglismaa külas Teise maailmasõja ajal. Lugu peegeldab täiskasvanute reaalsust läbi laste, keda kehastavad omakorda täiskasvanud. See on lapsepõlv, mille juurde kuuluvad mängud, kiindumused ja väikese inimese rõõmud, aga ka sõda, hirm, võimuvõitlus ja vägivald. Lapsed on loomult hakkamasaajad, nad võtavad maailma asju sageli iseenesestmõistetavamalt, üks-ühesemalt kui täiskasvanud, ja sellepärast on nad ka halastamatult objektiivseks peegliks ümbritsevale.

Teatri dramaturg Laur Kaunissaare vestles Mart Kolditsaga tema valmivast uuslavastusest.
L.K: Mis sinu uues lavastuses "Päike soojem, taevas sinisem" juhtub?
Mart Koldits: Lapsed mängivad omavahel. Ja kogu nende mängus peegelduvad nende kodud ja nende vanemate eelarvamused. Tuleb välja kuivõrd mõjutatud nad neist on. Ja kuna tingimused ja olukord on väga pingeline, siis teatud situatsioonides käituvad need lapsed ikka väga alatult. Aga samas, lootust siiski on: mõni, kes on harjunud kõige alatumalt käituma, ilmutab mingisuguses situatsioonis järsku headust. Inimene on mingisugustel hektedel võimeline ka hea olema. Lapsed mängivad ja mängu käigus juhtub päris saatuslike ja reaalsete tagajärgedega sündmusi. Mänguga minnakse üle mängu piiride ja lapsed põrkavad oma mänguga vastu reaalsust.
L.K: Lavastuses mängivad täiskasvanud näitlejad. Nemad vast rokivad täiega kuueaastasi mängida?
M. K: Jah, see ongi meie eesmärk. See, et lapsi mängivad just täiskasvanud, lisab täiskasvanute ja laste maailma läbipõimitust. 
L.K: Minu meelest on kogu asja käimatõukavaks jõuks ideoloogia "ma ei ole memmekas", "olen tegija" jne.
M. K: Mnjah. Seda me rääkisime täna proovis ka, et kui selle näidendi laste käitumisest tuleb välja, miks holocaust toimus, siis on kujundlikult lähenedes see näidend oma eesmärgi täitnud. Sest tegelikult ei ole see ju näindend lastest, vaid inimese hirmudest ja kuidas inimesed nende ajel käituvad. Kui vaadata mitte ainult mikro-, vaid ka makro-struktuure: kuidas riigid käituvad või kuidas poliitikagi tekib, siis toimivad ju täpselt samad mehhanismid. Kardan ise, olen ebakindel, seetõttu ründan teisi. Sitt mis mul kaelas on, seda ma ei lahenda mitte ise ära, vaid valan teiste kaela edasi. Nagu Aki Louhimehe filmis "Paha maa" - inimesed elavad oma paha teiste peale välja ja siis see paha muudkui kandub mööda inimesi edasi. Seesama egomehhaanika - eks täiskasvanud on ka suures osas veel oma ego vangid.
L.K: Mis mõttes veel?
M. K: Mina usun küll ja olen nii aru saanud, et inimareng on suures plaanis ikkagi oma egost vabanemise areng.

Kristiina Garancis
Tallinna Linnateatri
avalike suhete juht
Tel: 545 32 333
E-post: k.garancis@linnateater.ee